Madeira - a ilha da eterna primavera
Miks Madeirale üldse tullakse?
Ma ise ei oleks Madeirat ülde oma top-destinationite ritta kunagi pannudki ja ega kolme päevaga eksperdiks ei saa ka, kuid tundub, et aastaringne hea kliima, lopsakas loodus, matkarajad, maitsev toit ja siiski ka Portugali soodsad hinnad on need mis Lääne-Euroopa turisti kõige enam kõnetavad.
Vutifännidest lapsed saaks kohale meelitada Chistiano Ronaldo nimega - alates 2017 muudeti saare lennujaama nimigi Real Madridi ja Machester Unitedi vutikuulsuse nime järgi, vutihullule on kohapeal ka vastav muuseum.
Madeira võlub ilmselt ka oma suurepärase subtroopilise kliimaga, ning on tuntud kui "igavese kevade saar" - al ilha da eterna Primavera. Just ühtlaselt hea kliima teeb selle suurepäraseks sihtkohaks kogu aasta vältel, sest temperatuur kõigub vast 5-10 ° C vahel. Soojemad kuud on august ja september, kui temperatuur tõuseb umbes 26 °C, kuid ka neile kes aasiareisi kalliks või tüütult kaugeks peavad on see variant talvepäikeses peesitamiseks, kuna temperatuurid on jaanuaris-veebruaris umbes 18-19 ° C. Vihmapuuduse üle siiski ei tasu kurta...kuidas muidu need vihmametsad siin kasvaksid.
Levadade võrgustik – umbes 2000 kilomeetrit, on levinud kogu saarel, alates subtroopilise vihmametsa Laurissilva südamest kuni saare kõige kõrgemata nõlvadeni. Reaalselt tänaseks kasutusel siiski umbes 400m kogu võrgustikust. Levadade ääres käimine ning levada-matkad on must be turismiatraksioon. Võimalusi on palju, igale maitsele alates kõige populaarsematest nagu Levada das 25 Fontes või Caldeirão Verde, kuni vähem tuntumateni nagu Lagoa do Vento või Levada da Rocha Vermelha. Mõned neist on jõukohased ka eakatele ja mitte nii heas vormis olevatele inimestele, kuid kui milleks leppida vähemaga - kui saab rohkem!
Ei, need madeiralased on ikka ühed lõbusad sellid, ma ütlen.
Ma ise ei oleks Madeirat ülde oma top-destinationite ritta kunagi pannudki ja ega kolme päevaga eksperdiks ei saa ka, kuid tundub, et aastaringne hea kliima, lopsakas loodus, matkarajad, maitsev toit ja siiski ka Portugali soodsad hinnad on need mis Lääne-Euroopa turisti kõige enam kõnetavad.
Vutifännidest lapsed saaks kohale meelitada Chistiano Ronaldo nimega - alates 2017 muudeti saare lennujaama nimigi Real Madridi ja Machester Unitedi vutikuulsuse nime järgi, vutihullule on kohapeal ka vastav muuseum.
Aiandushuviline, saab külastada erinevaid loodusparke ning lilleaedu, gurmaan nautida värskeid puuvilju (grenadilli erinevad ristandused teiste puuviljadega!) ning mereande ning joodikule sobiks hästi kõikjal pakutav meerumm, asfaldil kelgutamine ja erinevad karnevalid. Igaühele-midagi-saar!!!
Muide, Madeira kohta leidub netis igasugu blogisid (sh eesti keelseid) palju ja äsja ilmus just Petrone pindi saarjas ka vastav raamat. Ei ole küll lugenud, kuid kellel pikem sõit ees, siis on kõik võimalused, et endale ideaalne puhkus planeerida.
Madeira võlub ilmselt ka oma suurepärase subtroopilise kliimaga, ning on tuntud kui "igavese kevade saar" - al ilha da eterna Primavera. Just ühtlaselt hea kliima teeb selle suurepäraseks sihtkohaks kogu aasta vältel, sest temperatuur kõigub vast 5-10 ° C vahel. Soojemad kuud on august ja september, kui temperatuur tõuseb umbes 26 °C, kuid ka neile kes aasiareisi kalliks või tüütult kaugeks peavad on see variant talvepäikeses peesitamiseks, kuna temperatuurid on jaanuaris-veebruaris umbes 18-19 ° C. Vihmapuuduse üle siiski ei tasu kurta...kuidas muidu need vihmametsad siin kasvaksid.
Tohtult palju rääkitakse Madeira kontekstis levadadest. Mis need on?
"Levadad" on veekanalid, mis algselt loodi niiske kliima ja sademeterohke saare põhjaosas asuva põhjavee transportimiseks lõunasse, kus kliima on kuiv ning kus ajalooliselt on olnud viljakamad mullad, rohkem päikesepaistet ning kus on ka rohkem elanikke ja istandusi. Levadad pärinevad 15. sajandi saarte koloniseerimise algusaegadest, mil esimesed levadasid loodi suhkruroo istandike niisutamiseks, et võimaldada suhkru tootmist, mis tol ajal oli tuntud kui "valge kuld". Levadad olid vajalikud ka viinamarjaistandute niisutamiseks, on ju piirkond tundud ka Madeira veinisordi poolest.. Sellest ka levadade tähendus, mis otsetõlkes tähendab eluvett.
 |
| © penjelly - Flickr Creative Commons |
Mina googledasin kohe välja kõige kaunima (mitte-levada) matka ja juhtumisi on see ka kõige raskem. Mõnede sõnul üks Euroopa kõige enam elamusi pakkuvatest matkaradadest. Nett kihab erinevatest arvamustest, ühed ütlevad et see on nende elu kõige raskem matk, isegi hoolimata varasematest Aasia kogemustest, teised arvavad, et ei midagi erilist, on tehtav ka mitte-sportlasele. Kahes asjas on üldjuhul ühel nõul – see ei ole inimestele, kes põhimõtteliselt kardavad kõrgust. Ja et see matk on hingematvalt ilus!
Mul on tunne, et mu reisikaaslased võivad pisut kõrgusekartlikud olla, seepärast ei räägi netikommentaaridest neile midagi ja loodan meelitada nad ilusate fotodega ikkagi rajale. Üllatusi võib muidugi tulla meile kõigile ja väevõimuga kedagi mäkke ei vea ning ilmad on seal väga heitlikud, kas mäele saab, veel ei tea. Vihmaga ei soovitata minna.
Eks me peame muidugi kokku leppima, et me ei lähe edasi sealt kust enam minna ei taha. Alati võib ka matkata natuke ja siis otsa ümber keerata. See on muidugi selge, et 12km rada mille tegemiseks pakutakse 5-6 tundi, meie oma füüsilise vormiga peaksime arvestame selle jaoks heaga 10-12 tundi. Peame jälle vara ärkama.
Mida veel Madeiral kindlasti proovima peaks, on igasugu puuviljad!
Madeira uhkus on granadill ehk passion fruit ehk ehk väike granaatõun. Maitse poolest meenutab see veidi ja hea lõhnaga vili veidi nagu ananassi, maasikat, mandariini ja toob alati hea maitse magustoitudese ja smuutidesse. Kagu-Aasias on seda turgudel palju, eriti Malaisias, aga olen ostnud kohalikust kaubandusvõrgust ka Peruu vilju, nende puhul peab ainult vaatama, et nad oleksid piisavalt "kortus", siis on nad head.
Lugesin kuskilt, et madeiralased on hullud viljade aretajad. Kõige populaarsem vili on muidugi grenadill, millest nad on aretanud mix-sorte, nagu granadill-apelsin, granadill-ananass, granadill-banaan jne.
Ülimalt populaarsed on ka kohalikud suured avokaadod ja üks Peruu päritolu vili - anona (pildil all ääres roheline-artišoki sarnane, mida maitsesime: veidi melonimaitsega, aga pirni konsistentsiga ning üks Kesk-Ameerikast pärit kurki või banaani meenutav vili.
Eks me peame muidugi kokku leppima, et me ei lähe edasi sealt kust enam minna ei taha. Alati võib ka matkata natuke ja siis otsa ümber keerata. See on muidugi selge, et 12km rada mille tegemiseks pakutakse 5-6 tundi, meie oma füüsilise vormiga peaksime arvestame selle jaoks heaga 10-12 tundi. Peame jälle vara ärkama.
Mida veel Madeiral kindlasti proovima peaks, on igasugu puuviljad!
Madeira uhkus on granadill ehk passion fruit ehk ehk väike granaatõun. Maitse poolest meenutab see veidi ja hea lõhnaga vili veidi nagu ananassi, maasikat, mandariini ja toob alati hea maitse magustoitudese ja smuutidesse. Kagu-Aasias on seda turgudel palju, eriti Malaisias, aga olen ostnud kohalikust kaubandusvõrgust ka Peruu vilju, nende puhul peab ainult vaatama, et nad oleksid piisavalt "kortus", siis on nad head.
Lugesin kuskilt, et madeiralased on hullud viljade aretajad. Kõige populaarsem vili on muidugi grenadill, millest nad on aretanud mix-sorte, nagu granadill-apelsin, granadill-ananass, granadill-banaan jne.
Ülimalt populaarsed on ka kohalikud suured avokaadod ja üks Peruu päritolu vili - anona (pildil all ääres roheline-artišoki sarnane, mida maitsesime: veidi melonimaitsega, aga pirni konsistentsiga ning üks Kesk-Ameerikast pärit kurki või banaani meenutav vili.
Kohe Funchali linna keskel on suur juurviljade turg, plaanisime seal paari kohalikku grenadilli osta, aga kui esimese väikse ostu olime teinud, krabas mind üks hea müügioskusega tädi, ning enne kui ma aru saanud olin, oli ta kilekoti täie erinevaid puuvilju täis ladunud ja kasseeris mult röögatu raha.
Kunagi varem pole ma 43 eurot kotitäie puuviljade eest maksnud. Nutsime ja sõime!
Madeira tüüpilised toidud on sibula-tomatisupp, vahel ka päevasupina pakutav roheline lehtkapsasupp, kuid üks tuntumaid Madeira special toite on musta mõõkkala filee banaanikastmes. Täpsemalt peaks kala nimi eesti keeles olema süsisaba, mida leidub vaid vähestes vetes maailmas, kuna kala elab vähemalt 1000m sügavustes. Igatahes küüslaugu, sidrunimahla ning soola-pipraga maitsestatult on see imehea. Populaarne on ka vardas küpsetatud lihatoit “Espetada” and “Bolo do caco”.
Suurem osa kohustuslikest toitudest said proovitud, kõik väga maitsvad. |
Lugesin huvi pärast üle ka Salingeri novelli "Parim päev banaanikala püügiks" |
Levada matku saab teha igasuguseid, kuid et meil mõneks ajaks nüüd taksorendist isu täis, siis otsisime suurele matkale järgneval "puhkepäeval" kergesti ligipääsetavat ja mitte eriti kurnavat levada-jalutuskäiku Funchali lähedal.
Üks selliseid on Monte ja Camacha vahel olev matkarada: Levada dos Tornos. Kerge rada, ronimisi pole, külade vahel, mäe külgedel, läbi eukalüpti- ja loorberisalude. Teepeale jääb kaks teemaja, mis pakuvad kehakosutust. Poode pole, peeneid restorane pole, WC-sid pole, mingeid silte-viitasid pole, aga matk ise on lihtne, ainuke keerukus ongi matka alguse ja lõpupunkti avastamine.
Võimalik alustada mõlemalt poolt, meil soovitati Monte kandist alustada, kuigi üks sait ütleb, et rada on hetkel kinni (2017 sügisel olidki seal maalihked ning mõned aastad tagasi suuuremad metsapõlengud, siis vastupidine rada sama saidi kohaselt justkui näib olevat lahti- no igatahes koosneb rada mitmest osast ja peale tunneleid oli kõik ok.
Kõige lihtsam on istuda bussile number 29 Funchali "bussijaamast" (1.50 €) - selline väike busside plats cable-cari maja kõrvalt, bussid lähevad nii umbes iga 20-30 minuti tagant ja bussijuhile tuleb lihtsalt öelda Levada dos Tornos ning ta paneb teid ise õiges kohas maha, mu mälu järgi üsna varsti pärast botaanikaaedu, igatahes päris Montest me ei alustanud ja tunnelit ka ei läbinud, vist kuskil Romeiros Village kandis alustasime ja lõpetasime jalgpalli staadioni/koolimaja/veehoidlate kandis.
Igatahes bussijuht pani meid maha siin ja teekonda alustasime allamäge, mere poole ehk Camacha suunas.
Üks selliseid on Monte ja Camacha vahel olev matkarada: Levada dos Tornos. Kerge rada, ronimisi pole, külade vahel, mäe külgedel, läbi eukalüpti- ja loorberisalude. Teepeale jääb kaks teemaja, mis pakuvad kehakosutust. Poode pole, peeneid restorane pole, WC-sid pole, mingeid silte-viitasid pole, aga matk ise on lihtne, ainuke keerukus ongi matka alguse ja lõpupunkti avastamine.
Võimalik alustada mõlemalt poolt, meil soovitati Monte kandist alustada, kuigi üks sait ütleb, et rada on hetkel kinni (2017 sügisel olidki seal maalihked ning mõned aastad tagasi suuuremad metsapõlengud, siis vastupidine rada sama saidi kohaselt justkui näib olevat lahti- no igatahes koosneb rada mitmest osast ja peale tunneleid oli kõik ok.
Kõige lihtsam on istuda bussile number 29 Funchali "bussijaamast" (1.50 €) - selline väike busside plats cable-cari maja kõrvalt, bussid lähevad nii umbes iga 20-30 minuti tagant ja bussijuhile tuleb lihtsalt öelda Levada dos Tornos ning ta paneb teid ise õiges kohas maha, mu mälu järgi üsna varsti pärast botaanikaaedu, igatahes päris Montest me ei alustanud ja tunnelit ka ei läbinud, vist kuskil Romeiros Village kandis alustasime ja lõpetasime jalgpalli staadioni/koolimaja/veehoidlate kandis.
Igatahes bussijuht pani meid maha siin ja teekonda alustasime allamäge, mere poole ehk Camacha suunas.
 | ||
Bussijuht pani meid siin maha
|
 |
| minu lemmikud olid eukalüptimetsad |
 |
| Pisut Eucalyptuse mürti sai ka kaasa napsatud, hoidis terve reisi kotis huvitavat lõhna. |
 |
| Teepeal on võimalik keelekastet ja lihtsamat toitu saada kahes teemajast. Hortencia Gardens Teehouses on olemas ka kosutav õlu. |
 |
| Lõppjaam on jälle selline imelik. Jõuad kuhugi koolimaja ja staadioni juurde. |
Tagasi saab Levada lõpust, ehk selle 1. osast, kui just Camhani välja ei lähe, bussiga nr 37.
Kuna bussid sealt käivad lõunal umbes 1-2 tunniste vahedega või iga 30 minuti järgi (keegi täpselt ei tea) siis jalutasime natuke mööda tänavat alla merepoole, nö järgmisesse peatusesse ja avastasime et sealt läheb lisaks ka buss 36, üldjuhul pidid kõik bussid kesklinna suunas ükskord liikuma, nii astu aga esimesse.
 |
| Funchali vanalinn (restoranide tänav) |
Ei, need madeiralased on ikka ühed lõbusad sellid, ma ütlen.