Kui tahate garantiid, siis ostke endale röster
Matkatarkus nr 1. Reisimise eesmärk on mõista kui loll sa oled ja kui vähe sa tead!
Kui keegi peaks kunagi küsima mis on mu kõige suurem reisi-õppetund, siis see oleks kahtlemata alandlikkus*. Ma ei tea paremat kohta selle praktiseerimiseks, kui Aasia. Euroopa on täis enesekindlaid tuusasid, Kagu-Aasias seevastu on kohalikud suurepärased õpetajad ja sõida vaid linnast välja- ei ole paremat alandlikkuse tekitajat kui loodus! Kõik need kaanidest ja madudest pungil džunglid, läbimatud teed ja kiirevoolulised mägijõed, helesinine ookean meremadude ning rohekilpkonnadega, hõredas õhus ohtlikel matkaradadel turnimine, päevi kestvad bussisõidud logude bussidega, budistide, moslemite, mustanahaliste ja valgepäistega, gayde ja lesbidega, tõsiusklike ja ateistidega.....
Ei ole paremat viisi oma tolerantsuse testimiseks ja kasvatamiseks.
Loodus on parim õpetaja - mida ohtlikumad olukorrad, seda tühisemana end tunnen ja seda õnnelikumaks see mind teeb! Põhimõtteliselt on kõik see "tühisus" kättesaadav ka Alutaguse metsades, aga serotoniini tekitav ohulevel on Euroopas on minu jaoks nadivõitu. Ja hoolimata siinsest adrenaliinivaegusest :-) - parim riik elamiseks on ikka Eesti; tõesti ei tahaks elada kuskil mujal!
* Eesti keeles on alandlikkusel niru vaste (alistuv, leplik, orjalik) Pean siin eelkõige silmas inglise keelset sõna humble. hum·bled, hum·bling, hum·bles 1. To curtail or destroy the pride of; humiliate. 2. To cause to be meek or modest in spirit. 3. To give a lower condition or station to; abase. See Synonyms at degrade.
 |
| Birma bussis koos suitsetava kaasreisijaga (Katrini pilt) |
 |
| Borneo metsikud elevandid |
 |
| Borneo dzunglimatk |
 |
| Vulkaani otsas Sumatral |
Just niipalju on reisist möödas, et see suur füüsilise eneseületamise tuhin on möödas.
Jooksmas pole käinud, ronida jõudsin Zagrebi lähedal korra ühe 1036 m mäe otsa. Mägi oli tühine, aga rahvuspargi territooriumil sai ekseldud 20km ringis, mis kokkuvõttes tähendas väsinud jalgu ja tuttavlike lihasevalusid tuharalihaste ülemises kolmandikus.
Magneesiumi kaasas ei olnud ja ilmselt vaid Nepalis treenitud lihaste tõttu oli järgmiseks päevaks valud läinud nagu niuhti.
Lühikesest Euroopa sutsakast ka paar kogemust:
a) Euroopas on üllatavalt mõnusat loodust ja sama helesinine merevesi kui Indoneesias (ainult koralle pole)!
b) Euroopa on kokkuvõttes siiski liiga igav. Vähemalt linnad.
Ju oli seda sutsakat vaja mõistmiseks, et linnapuhkused pole ikka minu jaoks. Teine asi on looduspuhkus- kaks kõige toredamat Horvaatia päeva olid ikka seotud pikema jalutuskäiguga looduses ja see teeb mind ikka nii õnnelikuks. Teekond, avastused, ronimine, kahtlused teelahkmel, avaruse vaated, väsinud jalad ja puhanud hing. Täiesti minu teema.
Või metsikud hõimud, unustatud või tagakiusatud rahvad, kadunud maailmad - need huvitavad mind ikka väga!
 |
| Vulkaanimatkal Lombokil |
 |
| Nomaadirahva juures Sumatral |
 |
| Laose puumajades |
 |
| Ohverdusmatusel Sulawesil |
Aga kuhu siis järgmist reisi teha?
Nepal oli ikka väga turismireis (ja siin pole teragi kahetsust). Suur maa see Nepal, polnud aega huvitavateks kõrvalpõigeteks kuhugi pärapõrgusse ning linnamugavuste nautimisele kulus seekord oma 15 päeva kindlasti- pole nii linnalist reisi varem olnudki.
1. Näib nii, et mida pealiskaudsemalt suhtud reisisihi valimisse, seda kindlamalt valid lõpuks just selle tavalise turistiraja. Kohal olles soovitavad ju kõik (ja nüüd mõtle mis tüüpi reisijad on su soovitajad?!) klassikalisi turistiradu- vaja ju selle riigi kõik suuremad vaatamisväärsused ära näha; on ju sel ka oma põhjused, kui UNESCO midagi oma kaitse alla võtab. Off-the-beaten-trackidest kuuleks vaid eriliste huvidega rändurite käest, aga need tavaliselt külalistemajas ise howdoyoudo juttu puhuma ei tule. Siinkohal on hea meenutada mis targad mehed on selle kohta öelnud: “Alati kui te leiate end enamuse hulgast, on aeg peatuda ja selle üle mõtiskleda” (Mark Twain)
2. Üks võimalus põrutavaid emotsioone kogeda tuleks ehk kohe põrutada off-the-beaten-trackile ja ignoreerida kõiki neid imelisi paiku mis google otsingus professionaalide piltidena välja tulevad. On võimalus, et saad ägeda kogemuse, ehkki nähtud paigad ei pruugi esindada selle riigi suurepäraseimaid näiteid- mahajäetud külad ongi lihtsalt mahajäätud külad ja thats it (ka korduvalt kogetud). Selle kohta on jälle vanahärra Clint Eastwood toredasti öelnud: " Kui te tahate garantiid, siis ostke endale röster."
3. Veel on muidugi võimalus ka üldse mitte mingit eeltööd teha, st. sõita kohale, vedeleda nädalat paar mõnes pealinna hostelis ja siis mõne sümpaatse naabertoa ränduri jutu peale kimada sinna, kust tema just õnnest uimasena naases. Viimase miinuseks on see, et sihtpunkti meeldivus seisneb suurelt jaolt kaasreisija emotsionaalsest (ja vaimsest :-)) seisundist- mis lainel ta oli, kellega kohtus, kus ööbis, on ta pikal eneseavastusreisil või päikesepuhkusel ning milliseid väärtusi endas kannab.
(Meenus äkki Leanardo Di Caprio tegelaskuju kohtumine Bangkoki hotellis suvalis herohiinilaksu all tüübiga kes saabus Saarelt. Film The Beach...)
Mõtteid on: paar vähekülastatud paika Nepalis, huvitava saatusega maailma tagakiusatum rahvakild Birmas, üks Lõuna-Ameerika indiaanlaste moodi hõim Himaalajas, Mongoolia hobusekasvatajad, Siberi külad, Pärsia kultuur, Patagoonia liustikud, Mehhiko suurlinnade gängiurkad, USA lõunaosariigid, Taga-Karpaatia (miks mitte!), Alaska metsad, ühed ohtlikud mäed Euroopas ja no üht-teist ägedat on veel. Tegelikult on juba ka siin nimetatud paikade puhul kuueelarve koos lennupiletitega ka ülima säästureisi puhul arvatavalt vahemikus 1500- 4000€ kui mitte enamgi... Eeldusel, et reis peab olema kogu tiimile nauditav ning ei tohiks rahaliselt enne ega pärast sõitu muutuda kohutavaks painajaks, siis peab ka selle “pisiasjaga” arvestama enne sihtkoha valikut. Eks see ole ka põhjus, mis meid sinna Aasia poole on ajanud.
(Meenus äkki Leanardo Di Caprio tegelaskuju kohtumine Bangkoki hotellis suvalis herohiinilaksu all tüübiga kes saabus Saarelt. Film The Beach...)
Mõtteid on: paar vähekülastatud paika Nepalis, huvitava saatusega maailma tagakiusatum rahvakild Birmas, üks Lõuna-Ameerika indiaanlaste moodi hõim Himaalajas, Mongoolia hobusekasvatajad, Siberi külad, Pärsia kultuur, Patagoonia liustikud, Mehhiko suurlinnade gängiurkad, USA lõunaosariigid, Taga-Karpaatia (miks mitte!), Alaska metsad, ühed ohtlikud mäed Euroopas ja no üht-teist ägedat on veel. Tegelikult on juba ka siin nimetatud paikade puhul kuueelarve koos lennupiletitega ka ülima säästureisi puhul arvatavalt vahemikus 1500- 4000€ kui mitte enamgi... Eeldusel, et reis peab olema kogu tiimile nauditav ning ei tohiks rahaliselt enne ega pärast sõitu muutuda kohutavaks painajaks, siis peab ka selle “pisiasjaga” arvestama enne sihtkoha valikut. Eks see ole ka põhjus, mis meid sinna Aasia poole on ajanud.
Planeerimine = internetis tuhnimine, mille käigus tuleb diagonaalis läbi lugeda ka palju igavaid blogisid ja veebilehti. Põnevad inimesed ei jäta sageli rändudest mingeid veebijälgi, olen häid reisiideid saanud ka reisiraamatuid või -ajakirju lugedes. Raamatuid peaks üldse rohkem lugema: üks raamat Põhja-Koreast, Czesław Miłoszi “Sünnimaa Euroopa” ja vana hea Jules Verne “Kapten Hatterase seiklused (ma ei olegi seda lapsepõlves lugenud!)” on reisikirjandusest ees ootamas, kohe kui oma Tiigriraamatu ja Kivirähki “Maailma otsas” läbi saan.