Magama läksime Tbilisis, ärkasime Venemaal!
... see on lause mida sattusin lugema ühest ajakirjaniku postitusest kes meiega samal ajal, septembri lõpus oli Gruusia pealinnas.
- Kas me sellist Gruusiat tahtsimegi?
- Aga asjad läksid täiesti teistmoodi kui plaanisime.
Internetis tuhlamise tulemusel sain aru, et turistidele tehakse kommertslikke lõikuspidustusi, kus kõike sulle näidatakse ja veine-juustusidki saad testida, aga see kõik on ikkagi selline natuke näitusemoodi busines project. Aga samamoodi korraldatakse ka vähem-turistlikke tuure, see kõik on veidi kallim, aga väidetavalt ka autensem. Ehk teatud pered kel on suured viinamarjaväljad ja kes korraldavad talgud niikuinii, on siis valmis võõrustama ka väikest gruppi kontvõõraid. Ühe sellise grupi juurde Kaheetias bronnisime ka 25. septembriks kohad (päeva hind: söögid-joogid, transport, ühine toidutegemine, polüfooniline laul ja lauas inglise keelne toostiütleja (!?)) maksis ca 100 euri nägu.
Kuid kõik muutus sel hetkel kui Wizzairi lennuki rattad puudutasid Kutaisi lennujaama asfalti. Tundsin, end imelikult ning taksos sain aru, et põsed on ebanormaaselt kuumad. Kuid Covidi-test ostus positiivseks alles järgmisel hommikul!
Seetõttu ei tulegi sellest reisist tavapärast blogipostitust.
Päris oluline osa reisist sai veedetud hotellitoas, ning mõistagi õnnestus mul 5 päeva pärast nakatada üks reisikaaslastest. Isegi minu pool aastat treenitud jalatallad ei saanud koormust mis neile oleks jõukohane olnud!
TBILSI
Ma ju ei tea millsed oleks olnud sooja, 28-kraadise septembrilõpu päevad pealinnas, kui poleks olnud sõda, kui poleks olnud mobilisatsiooni. Kuid päris kindlasti oli see sõjaaasta sügis teistsugune – need juba esimesel nädalal lisandunud ca 20 000 noort meest liikusid ilmselt alguses just südalinna tänavatel. Neid oli nii palju, et umbes 10. mobilisatsioonipäevaks tekkis linnas liikudes ajuti tunne, et iga TEINE vastutulev inimene pole kohalik. Ja mis välismaalasi siis nii väga sel ajal (sügisel) Tbilsis liikus?! Jah, neid leidus, kuid 90% mitte-gruusialastest linnapildis olid venelased.
Raske öelda, kas tõesti kõik olid põgenikud. Näiteks kohtusin Moskvast pärit neljakümnendades paarikesega kes olid Kazbeki reisil oma 13.aastase tütrega. Võibolla on see pikalt planeeritud turismireis, sest olgem ausad- ega venelastel kes polnud õigel ajal välispassi muretsenud, enam sügisest euroopasse puhkusele sõita nii lihtne olnudki.
Siiski, kõige valimatumalt jõllitasin ikkagi neid noori heas ja vähem-heas vormis vene mehi. Miljon mõtet peas – kas te olete euroopameelsed, nahahoidjad, putinisitid?! Miks te siis tulete siia, tulise verega kaukaasialaste riiki, mida teie emamaa endiselt okupeerib ja mismoodi meie endi riik käituks /oleks käitunud kui meile jõuaks kasvõi 10000 täisjõus noort vene meest?
Suurelt osalt liikusid need 20-30 a vanuses mehed oma sõpradega. Iga päev nägin kuidas mõni sõber keskväljakul saabuvat seljakotiga sõpra tervitama tuli. Kes pereinimesed või jõukamad, olid saabunud koos pruutidega. Nii et ka noori vene naisi võis sel hetkel olla samuti Gruusias ikkagi tuhandeid...
Mõned tulijatest olid ilmselgelt veel šokis kas siis kodumaalt tulekust, piiril juhtunust või sellest kuidas Gruusia neid vastu võttis, aga võibaolla ka sellest, et nende planeeritud tulevik oli loetud päevadega pea peale pööratud. Igavesti jääb meelde näiteks üks mees kelle kõrval pargipingil peatusin – too lihtsalt vaatas osavõtmatult enda ette, päikesest põlenud, kaasas spodikott millest ta lahti ei lasknud, seljas ilmselgelt mitmendat päeva samad riided....Mida see inimene mõtles? Võitlesin tohutu kisatusega teda intervjueerida 😄
Kas kõik need mehed jaksavad endale hotelle ja tube üürida? Kas mõned neist ööbivad parkides (ja Tbilsis on imelised pargid; septembris olid ka ööd pea 20-kraadised) ?
Venemaa parematest piirkondadest Gruusiasse jõudnud mehed kergitasid hotellihindu ülikiiresti. Juba nädal peale saabumist oli kahe või kolmetoalist apartmenti pea võimatu leida või maksis see 2x rohkem kui kümme päeva tagasi.
No tõepoolest – magama läksime Tbilsis, aga ärkasime Moskvas!😀
Umbes samal ajal pealinnas filmitud video (neid on netis veel teisigi)!
Mõned tulijatest olid ilmselgelt veel šokis kas siis kodumaalt tulekust, piiril juhtunust või sellest kuidas Gruusia neid vastu võttis, aga võibaolla ka sellest, et nende planeeritud tulevik oli loetud päevadega pea peale pööratud. Igavesti jääb meelde näiteks üks mees kelle kõrval pargipingil peatusin – too lihtsalt vaatas osavõtmatult enda ette, päikesest põlenud, kaasas spodikott millest ta lahti ei lasknud, seljas ilmselgelt mitmendat päeva samad riided....Mida see inimene mõtles? Võitlesin tohutu kisatusega teda intervjueerida 😄
Kas kõik need mehed jaksavad endale hotelle ja tube üürida? Kas mõned neist ööbivad parkides (ja Tbilsis on imelised pargid; septembris olid ka ööd pea 20-kraadised) ?
Venemaa parematest piirkondadest Gruusiasse jõudnud mehed kergitasid hotellihindu ülikiiresti. Juba nädal peale saabumist oli kahe või kolmetoalist apartmenti pea võimatu leida või maksis see 2x rohkem kui kümme päeva tagasi.
No tõepoolest – magama läksime Tbilsis, aga ärkasime Moskvas!😀
Umbes samal ajal pealinnas filmitud video (neid on netis veel teisigi)!
Kuumavereliste gruusialaste suhtumine venelastesse on muidugi hämmastav. Nende riigist 20% on okupeeritud, seal pole ühtegi põlvkonda kes ei mäletaks 2008a.sõda, külalislahkus peaks olema viimane mida nad imperialistide ja okupantide vastu üles näitavad ja ometi, kui räägitakse neist riikidest kes on 8-kuud kestvast sõjast kõige enam võitnud, siis Gruusia on kindlasti nende riikide seas.
Gruusialased näitavad venelastele otse välja kelle poolt nad on, kuid samal ajal on venelaste raha liialt ahvatlev covidijärgses ja nüüd ka sõjas elavas maailmas, et see ka võtmata jätta – nii et enamasti nägime viisakat, aga külma suhtumist. Ja hindu mis kerkisid iga päev.
Kutaisist Tbilsisse sõitsime 5h rongiga. Nii palju nafta või õlivaguneid kui meile teepeal vastu tuli/möödus pole ma elus näinud. Eestis muidugi mingit transiidiäri enam ammu ei toimugi, ja võibolla just seetõttu see kõik nii silma jäigi.
Gruusialased näitavad venelastele otse välja kelle poolt nad on, kuid samal ajal on venelaste raha liialt ahvatlev covidijärgses ja nüüd ka sõjas elavas maailmas, et see ka võtmata jätta – nii et enamasti nägime viisakat, aga külma suhtumist. Ja hindu mis kerkisid iga päev.
Kutaisist Tbilsisse sõitsime 5h rongiga. Nii palju nafta või õlivaguneid kui meile teepeal vastu tuli/möödus pole ma elus näinud. Eestis muidugi mingit transiidiäri enam ammu ei toimugi, ja võibolla just seetõttu see kõik nii silma jäigi.
Ja muidugi on kaukaasias kohal Hiina oma ambitsiooonika transiiidi-siididteega. Ja kavalate vähempakkumistega, mis hiljem ostuvad ikkagi kallimaks – kõiki Gruusia teid ja tunneleid ehitavad hiinlased. Üks uus tunnel rajatakse ka läbi Kasbegi mäestiku. Gruusiast Venemaale. Praegu!? Miks?!
.jpg)
See on Gergeti Trinity Church kiriku pilt tõmmatud google pildi-otsingust netist. Kuna endal polnud aega ronida kõrvalasuva mäe otsa, et see pilt ise teha.
Kõrvalolev mägi oleks alumisel pildid paremal. See on nüüd ülevalt kiriku juurest alla vaade (vastandvaade eelmisele pildile).
Gruusias pole ühtegi mahajäetud kirikut. Nad ise peavad end eriti kristlikuks rahvaks, no ikka väga usklikuks. Ja seepärast võib mäe otsas olev klooster olla tilluke, kuid seal elavad alati mungad ja kirik on ka alati avatud.
MTSHETIA- KAZBEGI MÄED
.jpg)
Kõrvalolev mägi oleks alumisel pildid paremal. See on nüüd ülevalt kiriku juurest alla vaade (vastandvaade eelmisele pildile).
Kahju et see Stepansminda-Kasbeki trip ei realiseerunud nii nagu plaanitult- matkates, aga mis teha. Covid jääb igaveseks meelde.
KUTAISI
Kutaisi aeg sai mõneti liiga lühike, oleks tahtnud rohkem linnast välja, kuid kahjuks seda aega enam polnud ning mind tabasid veel ka nädal peale haigestumist 35,5 kraadised alapalavikud nõrkusega, nii et jäid ka need matkad ära.
Kutaisi ise ei ole eriti huvitav linn, ei näe põhjust seal üle 1-2 päeva veeta.
Kutaisi ise ei ole eriti huvitav linn, ei näe põhjust seal üle 1-2 päeva veeta.
Siiski tegime ühe toreda linnast välja matkapäeva kahes kloostris. Marsaga sõitsime Gelati kloostri (10km südalinnast, hind 1€) juurde ning sealt jalutasime Motsameta kloostrisse. Sealt oleks võinud tegelikult ka jala linna tulla (6km) aga tulime taksoga. See on täpselt selline mõnus päevamatk, millega alustada peael hilist hommikusööki. Soovitan.
SÖÖGID-JOOGID-VEINID
Söökide-jookide-pidude Gruusia tuleb mingi teine kord.
Jah, sai maitstud elu parimat hatsapurit, suurepäraseid hinkaalisid, söödud hulgaliselt saia. Ning- uvõ- maitstud isegi veidi veini (tõsi Covid viis veiniisu täielikult!) kuid kahjuks seda imelist toidugruusiat me seekord ei näinud.
Jah, sai maitstud elu parimat hatsapurit, suurepäraseid hinkaalisid, söödud hulgaliselt saia. Ning- uvõ- maitstud isegi veidi veini (tõsi Covid viis veiniisu täielikult!) kuid kahjuks seda imelist toidugruusiat me seekord ei näinud.
Ja kindlasti jääb meelde Gruusia kui hulkuvate koerte maa. Riik, kus kõik inimesed suhtuvad koertesse ja kassidesse budistliku rahu ja kaastundega.
Vot see mulle meeldis!
