Kuidas ma koroona ajal Türgi hammamis käisin
Reisipõuasel ajal võib isegi karjaga saunas käimisest saada adrenaliinilaks mis on võrdeline kõrgustes turnimisega. Kes oleks võinud seda kolm aastat tagasi ennustada?
Et leida ideaalset ja autentset Istanbuli hammamit tuleb läbi töötada hunnik veebisaite. Laias laastus on kaks valikut - otsides autentset sauna, mida türklased igapäevaselt külastavad oleks hea mõne kohalikuga rääkida ja siis viib teekond ilmselt ka südalinna piirkonnast väljapoole. See eest saab päris türklastega koos vett pahistada ja nende saunakultuuri lähemalt uurida.
Õnneks lööb minus välja vana hea Ida-Euroopa trügija ning kasu on ka helesinisest maskist tanukesest, sest saunanaised, kelle jaoks kõik need paljad euroopa naised ühesugused tunduvad, suudavad mäletada, et saabusime enne turismigruppi.
„Lady, lay down!“ 👍. Pääsen kohe paksu briti naise taha lebama, tema kõrguv keha ning jalatallad ning on minu näost 20 cm kaugusel ja tunnen, et selleks, et mitte pesunaise visatavast loputusveest mitte otse vastu vahtimist saada panen käed pea alla ja pööran näo ära.
Kaasa antud massaažikindake ning massaaži žetoon asetatakse minu kõrvale. Mina seda ei peaks ehk nägema, aga kuna mul oli aega pesurituaali enne jälgida, siis nüüd tean, et mingit ühekordse kindavärki ei ole. Pesunaine paneb kätte tumeda tugeva kinda, ja see on tugev! ning hakkab mu higist keha koorima. Jumal teab mitut keha täna selle kindaga kooritud on jõuan mõelda, enne kui mu pead tabab veesahmakas mis minu eest olevast paksu naise tagumikult minu peale lahmab, tõenäoliselt koos tema higirullidega. Panen silmad kinni ja otsustan kasutada oma kesiseid meditatsioonioskusi ning lõõgastuda – kõikide nende üle ilma kokku sõitnud naistega ühes kuumas ruumis, keset maailma vallutavat kolmandat, neljandat või viiendat Covidi lainet. Vau! Küll ma elan ikka ohtlikku elu!
Kui higirullide hõõrumise aeg läbi saab, siis haarab proua õhukesest riidest padjapüüri sarnase toote, kastab selle seebiveesse ning seda edasi-tagasi õõtsutades kogub sinna seebivahumulli mis maandatakse minu kehal. Neid seebimulli vahu hunnikuid tekib palju, nii et saunaline nende alla mattub. Mõnus tunne ja ärge vaatepilt ka. Algab pesemise teine etapp.
Kergelt masseerivate liigutustega vahupesu, pesurituaal kestab umbes sama kaua kui koorimine „Lady, now you sit down!“ ning nii pestakse ja õrnalt masseeritakse õlad ning käed. Siis paar ämbrit vett kaela ja näen silmanurgast kuidas minu pesuvesi niriseb minu jalutsisse pikali sättinud naise nina poole....
Järgmiseks kamandab proua pesulise pesuruumi nurkades asuvasse orva (neid on saunas vist 4) kus on üks kivist kraanikauss kuhu kiirelt segatakse paraja soojusega kuum ja külm vesi. Laksti käib liiga kuum veekauss mulle pähe, ei jõua veel ahetadagi kui kiirelt lajatatakse sinna peoga šampooni juurde ja algab hoogne peapesu. Siin ei ole kohta protestimiseks, et sulle ei sobi see šampoon või tahaksid valida omale sobivat palsamit. Tempo on peal ja 20 naist on ootel kes jälgivad pesijat aina närvilisemaks muutuva kehakeelega.
Veel paar kaussi vett pähe ja juba pühitakse niiske käterätiga mu nägu puhtaks, surutakse (kasutamata) pesukinnas mulle püksivärvli vahele ja lükatakse õrnalt uksest välja - etteruumi, kus on riiulitel hulgaliselt kuivasid käterätte, et jõuaksid oma pead ja keha kuivatada. Pikka hingamispausi ei ole - kuskilt tuleb proua kes tõmbab riiulist ühe räti, paneb selle mulle ümber ja tirib kättpidi etteruumi diivanile istuma. Kas ma sooviksid õunateed, vett või midagi? Jõuan vaevu pead noogutada, kui veepudel on mu ees. Nüüd näen leti kohal suurt silti et kõik karastusjoogid on eraldi tasu eest. Tasumine toimub kassas.
Proua jätab mu etteruumi ootele ja läheb saunauksele uusi kuumusest segaseid saunalisi püüdma. Õnneks kestab jahtumispaus piisavalt pikalt, jõuan veel ära näha, et ka mu sõbranna oli trügimisretkel edukas, ning ka tema pea on mõnusalt kahune!
On aeg järgmiseks protseduuriks- massaaž. Meid kutsutakse massaažiruumi kus 8 voodit on üksteisest meetri kaugusel ja sünkroonis töötavad siniseid meditsiiinilisi maske kandvad naised kutsuvad meid sisse. Saan aru, et mul tuleb heita voodile, kus laotatud mitu rätikut, enne mind sinna mingit uut lina ei panda, viskun eelmisest kliendist veel niiskele froteerätikuga kaetud voodile ning püüan end rahustada, et veel kümmekond aastat tagasi oli täitsa normaalne Aasia odavates bangalotes kellegi kubemekarvu oma voodilinade vahelt leida. Mis see puhastest prouadest jäänud niiske lina nüüd tõelisele rändurile teeb 😀. Massaaž kestab lubatud 30 minuti asemel 20. Minu massöör on hea ja teeb oma tööd hästi, jõuan silmanurgast näha, et niipea kui kliendid nägupidi massaažilaua aukudesse lükatud, on masööridel maskid maas ja käib kõva türgi keelne sädistamine. 20 minutit hiljem kamandatakse meid püsti ja tõmmatakse maksid ette. Oleme ikkagi vastutustundliud, eks.
Saunakivil on ootel veel 30 naist ja 30 žetooni. On kolmapäev ja kell on õhtul kuus. Saun on avatud iga päev südaööni.
Cemberlitase sauna meeste sauna ootamise ala.
Riietusruumide boxid (kuuele) teisel ja kolmandal kokkusel
Istanbuli jõukad on oma villad rajanud linnakärast eelmale, umbes 1,5 tunnise praamisõidu kaugusele – Princes' islandile, või kohalikus keeles Adalarile.
Need 9 Marmaara meres asuvad väikesaart on peaaaegu autovabad rohelised ooasid, otse miljonilinna kõrval. Printside saarte nimetus tuleneb bütsantsi ajast, mil saare kloostritesse pagendati keiserlik perekond ja häbistatud aristokraadid. Sellest ajast said saartest Ottomani aristokraatia armastatud puhkuse sihtkoht ja isegi saarel jalutades leiab palju viktoriaanlikus stiilis villasid.
Saarestikus neli peamist saart - Büyükada, Heybeliada, Burgazada ja Kinaliada. Nende juurde pääseb parvlaevaga Beşiktaşist, Eminönüst ja Kabataşist Euroopa poolelt ning Kadıköyst ja Bostancıst Aasia poolelt. Umbes 15 euro eeest pakuvad kõik vanalinnas/hotellides leiduvad turismibürood sinna tuure. Hea mugav, kui ei viitsi otsida õiget praami ja sõiduaegu, võetakse hotellist peale, pakutakse praamil lõunat jne aga miinuseks see, et poolepäevase reisi sees on kahel suuremal saarel paus - nii 60-90 minutit. Seda tundus häbematult vähe. Ehk siis päev mööduks rohkem nagu praamil....
Meie siiski leidsime Eminöust (vanalinna sadamast) praami mis viib 1,5 tunniga suurimale saarele Büyükadale ja otsustsimegi päeva veeta looduses.
Saared on kuulsad selle poolest, et nad olid praktiliselt autvabad (harva siiski autosid kohtab) ja turiste sõidutati hobukaarikutes. Ilmselt on muudatused toimunud hiljuti, sest leidisin netist soovitusi hoiduda nende vaeste hobuste ekspulateerimisest, aga mitte kuskil ei mainitud, et see kord on jäädavalt muutunud- ühtegi hobukaarikut saarel enam ei kohta. Teadaolevalt suri saarel ametlikult 400 hobust aastas, aga loomaõiguslaste andmeil olid arvud pigem kaks korda suuremad. Igatahes on see aeg ümber, loodatavasti igaveseks, vähemalt septembris pole kaarikutest ega hobustest jälgegi.
Kohalikud liiguvad väikeste elektriautode või -jalgratastega. Ühistransport toimub vaikselt liikuvate marsatüüpi elektribussidega. Ja laisemad turisid saavad hobukaariku asemel nüüd rentida autojuhiga golfikäru.
Küll aga on suurimal saarel umbes 10-20 erinevat rattalaenutust. Umbes 6 euro eest saab ratta terveks päevaks, olemas on ka elektrirattad, aga nende tunnihind on umbes 10 eurot. Laenutuses tuleks üle kontrollida ratta pidurid, kuna teed on väga mägised, paha ei teeks ka kaasa küsida ratta lukk, et mõnes kohas ehk ratas kinni panna ja väike jalgsimatk teha (Aya Yorgi kreeka katolik kirikklooster mäe otsas, munakividest tee on rattaga sõitmiseks mõtetu. Mine jala. Turiste lubatakse tasuta ainult väikesesse kabelisse, aga vaade mäotsast on võimas).
Rattasõiduks on 2 ideaalselt ringi - 14 km suur ring ümber saare ja 12 km väike ring- pisut enam saare sees. Väike ring kulgeb osaliselt valgete puitvillade rajoonis ning on tehtav ka jalgsi. Nii saabki aru, et kui selle linnas müüdava paketituuriga saab saarel kohal olla 1,5 tundi ei ole eriti pikem jalutuskäik võimalik. Seepärast soovitangi minna terveks päevaks, võtta kaasa kas piknikukorv ja ujumisriided (palaval suvepäeval) või arvestada sellega, et saare sadamapiirkonnas on küll palju restorane, aga suveperioodil ja erriti nädalavahetusel on saar nii populaarne, et raske on praamile mahtuda või looda, et jaksad restoranis oma vaba laua järjekorra ära oodata. Parem ehk minna kaheks päevaks ja ööbida üks öö saarel.
Restorane on palju ja kui rannaäärsed kalaresoranid jäid septembri lõpupäevil päris tühjaks, siis saare lõunatipus asuv nö linnakeskuse peatänav kihas reede lõunal inimestest, praktiliselt 100% kohalikud türklased või teiste islamimaade perekonnad (?) ja õhtu edendedes tuli neid aina juurde. Täitsa võimalik, et saarele tullakse ka nädalalõppu või reedeõhtut veetma hoolimata jahedast sügisilmast.
Siin on kellegi pildid, kes pääses majale lähemale. Tundub et kümmekond aastat tagasi võiblla oli isegi võimalik maja ümber jalutada.
Umbes 640 000 euro eest saab väikse lagunenud puitvilla.
Et leida ideaalset ja autentset Istanbuli hammamit tuleb läbi töötada hunnik veebisaite. Laias laastus on kaks valikut - otsides autentset sauna, mida türklased igapäevaselt külastavad oleks hea mõne kohalikuga rääkida ja siis viib teekond ilmselt ka südalinna piirkonnast väljapoole. See eest saab päris türklastega koos vett pahistada ja nende saunakultuuri lähemalt uurida.
Teine viis on minna veidi turistilikumat teed ning valida eelkõige ajalooliste avalike saunade vahel. Neid on Istanbuli vanalinnas kindlasti 5. Lisaks sellele võib arvestada, et igas viie tärni hotellis on uhkeid ja väga luksuslikke ning ajalooliste tavade kohaselt ehitatud kaasaegseid moodsaid saunasid, ilusaimad Ciragan Palace Kempinskis ja Ritz-Carlton Istanbulis.
Lõpuks sai valiku kriteeriumiks, et luksust õnnestub ehk elus kogeda veel, aga autentset ajaloolist Istanbuli saunaarhitektuuri ilmselt ei saa alati kogeda.
 |
| Pildi allikas: turkishbaths.org |
Valik langeb keskaegsele puuküttega Cemberlitase hammamile.
Riietusruumis paneme jalga meile antud pakist leitud ühekordsed aluspüksid, võtame ümber peshtemalid- türgi ruudulised puuvillased saunalinad ja paneme jalga sinised kummiplätud. Värvilised žetoonid tuleb kaasa võtta, iga töötaja saab palka vastavalt õhtul esitatud žetoonidele.
Saunaruum on hämmastavalt soe. Ikka oluliselt teismoodi kui mu Iraani saunakogemus.
Ronime sõbrannaga kuumale kivile kus on juba ees kuus paljast naist, nelja neist parasjagu pestakse. Kaks tohutult korpulentset, isegi silmapaistvalt maaliliste kehavormidega noort briti naist on ootamas meie ees nö järjekorras. Laotame oma linad kivile ja võtame lesimispoosid sisse. Juba viis minutit hiljem hakkab higi voolama.
Ronime sõbrannaga kuumale kivile kus on juba ees kuus paljast naist, nelja neist parasjagu pestakse. Kaks tohutult korpulentset, isegi silmapaistvalt maaliliste kehavormidega noort briti naist on ootamas meie ees nö järjekorras. Laotame oma linad kivile ja võtame lesimispoosid sisse. Juba viis minutit hiljem hakkab higi voolama.
Ega ma ei unustanud öelda, et oleme sauna tulnud koroonamaskidega?! Nagu kord ette näeb.
Pildil Camberlitase meeste saun, kuna naistesaunast pilte netist naljalt ei leia.
Tirime oma maskid näost, sest ausalt öelda ei ole arusaadav mis hetkest kohustuslikku maskiga (uksel ja veebilehel sildid kohustuslikust maskist) sauna sisenemise piir lõppeb. On üpris veider tunne.
Maskid paneme lõpuks tanudena pähe, kõrvade alt läbi ja umbes 10 minutit hiljem osutub see parimaks "eristumiskostüümiks" kuna sauna hakkab saabuma Sloveenia või Bulgaaria naisi- kõik ilmselt ühest turismigrupist ja peagi saab terve kogu kuum kivi naisi täis. Lamame seal üksteisest 20 cm kaugusel kümnete erinevast maailma otstest (viieteist)miljonilinna saabunud naistega.
Tirime oma maskid näost, sest ausalt öelda ei ole arusaadav mis hetkest kohustuslikku maskiga (uksel ja veebilehel sildid kohustuslikust maskist) sauna sisenemise piir lõppeb. On üpris veider tunne.
Maskid paneme lõpuks tanudena pähe, kõrvade alt läbi ja umbes 10 minutit hiljem osutub see parimaks "eristumiskostüümiks" kuna sauna hakkab saabuma Sloveenia või Bulgaaria naisi- kõik ilmselt ühest turismigrupist ja peagi saab terve kogu kuum kivi naisi täis. Lamame seal üksteisest 20 cm kaugusel kümnete erinevast maailma otstest (viieteist)miljonilinna saabunud naistega.
Kõik need vaktsineerimised, testimised ja isolatsioonid tunduvad sellisel hetkel olevat kuidagi väga kaugel.....
Saunaruumi aina täitumist vaadates hakkab mõnusast saunaõhtust saama midagi sootuks vähem mõnusat – kas jääda ootama pesemisvõimalust järgmise kolme tunni jooksul (seda talumatuna tunduvat kuumust trotsides) või lihtsalt lahkuda, jättes 50 € saunapidajale?
Kaasa antud massaažikindake ning massaaži žetoon asetatakse minu kõrvale. Mina seda ei peaks ehk nägema, aga kuna mul oli aega pesurituaali enne jälgida, siis nüüd tean, et mingit ühekordse kindavärki ei ole. Pesunaine paneb kätte tumeda tugeva kinda, ja see on tugev! ning hakkab mu higist keha koorima. Jumal teab mitut keha täna selle kindaga kooritud on jõuan mõelda, enne kui mu pead tabab veesahmakas mis minu eest olevast paksu naise tagumikult minu peale lahmab, tõenäoliselt koos tema higirullidega. Panen silmad kinni ja otsustan kasutada oma kesiseid meditatsioonioskusi ning lõõgastuda – kõikide nende üle ilma kokku sõitnud naistega ühes kuumas ruumis, keset maailma vallutavat kolmandat, neljandat või viiendat Covidi lainet. Vau! Küll ma elan ikka ohtlikku elu!
Kui higirullide hõõrumise aeg läbi saab, siis haarab proua õhukesest riidest padjapüüri sarnase toote, kastab selle seebiveesse ning seda edasi-tagasi õõtsutades kogub sinna seebivahumulli mis maandatakse minu kehal. Neid seebimulli vahu hunnikuid tekib palju, nii et saunaline nende alla mattub. Mõnus tunne ja ärge vaatepilt ka. Algab pesemise teine etapp.
Kergelt masseerivate liigutustega vahupesu, pesurituaal kestab umbes sama kaua kui koorimine „Lady, now you sit down!“ ning nii pestakse ja õrnalt masseeritakse õlad ning käed. Siis paar ämbrit vett kaela ja näen silmanurgast kuidas minu pesuvesi niriseb minu jalutsisse pikali sättinud naise nina poole....
Järgmiseks kamandab proua pesulise pesuruumi nurkades asuvasse orva (neid on saunas vist 4) kus on üks kivist kraanikauss kuhu kiirelt segatakse paraja soojusega kuum ja külm vesi. Laksti käib liiga kuum veekauss mulle pähe, ei jõua veel ahetadagi kui kiirelt lajatatakse sinna peoga šampooni juurde ja algab hoogne peapesu. Siin ei ole kohta protestimiseks, et sulle ei sobi see šampoon või tahaksid valida omale sobivat palsamit. Tempo on peal ja 20 naist on ootel kes jälgivad pesijat aina närvilisemaks muutuva kehakeelega.
Veel paar kaussi vett pähe ja juba pühitakse niiske käterätiga mu nägu puhtaks, surutakse (kasutamata) pesukinnas mulle püksivärvli vahele ja lükatakse õrnalt uksest välja - etteruumi, kus on riiulitel hulgaliselt kuivasid käterätte, et jõuaksid oma pead ja keha kuivatada. Pikka hingamispausi ei ole - kuskilt tuleb proua kes tõmbab riiulist ühe räti, paneb selle mulle ümber ja tirib kättpidi etteruumi diivanile istuma. Kas ma sooviksid õunateed, vett või midagi? Jõuan vaevu pead noogutada, kui veepudel on mu ees. Nüüd näen leti kohal suurt silti et kõik karastusjoogid on eraldi tasu eest. Tasumine toimub kassas.
Proua jätab mu etteruumi ootele ja läheb saunauksele uusi kuumusest segaseid saunalisi püüdma. Õnneks kestab jahtumispaus piisavalt pikalt, jõuan veel ära näha, et ka mu sõbranna oli trügimisretkel edukas, ning ka tema pea on mõnusalt kahune!
On aeg järgmiseks protseduuriks- massaaž. Meid kutsutakse massaažiruumi kus 8 voodit on üksteisest meetri kaugusel ja sünkroonis töötavad siniseid meditsiiinilisi maske kandvad naised kutsuvad meid sisse. Saan aru, et mul tuleb heita voodile, kus laotatud mitu rätikut, enne mind sinna mingit uut lina ei panda, viskun eelmisest kliendist veel niiskele froteerätikuga kaetud voodile ning püüan end rahustada, et veel kümmekond aastat tagasi oli täitsa normaalne Aasia odavates bangalotes kellegi kubemekarvu oma voodilinade vahelt leida. Mis see puhastest prouadest jäänud niiske lina nüüd tõelisele rändurile teeb 😀. Massaaž kestab lubatud 30 minuti asemel 20. Minu massöör on hea ja teeb oma tööd hästi, jõuan silmanurgast näha, et niipea kui kliendid nägupidi massaažilaua aukudesse lükatud, on masööridel maskid maas ja käib kõva türgi keelne sädistamine. 20 minutit hiljem kamandatakse meid püsti ja tõmmatakse maksid ette. Oleme ikkagi vastutustundliud, eks.
Saunakivil on ootel veel 30 naist ja 30 žetooni. On kolmapäev ja kell on õhtul kuus. Saun on avatud iga päev südaööni.
Türgi saunakultuurist
Cemberlitase 1584 aastal ehitatud senini puuküttega köetav saun asub vanalinnas, Sinise mošee, Haga Sofia ning Grand Bazaari vahetus läheduses. Keskaegne saun ehitati kahekohalisena- meeste ja naiste osal olid varem eraldi sissepääsud, kuid tänapäeval on kasutavad kõik väljakupoolset meeste sissepääsu, kus on kassa. Meestepoolne saun on säilinud täiesti autentsena – sh eelkõige just sissepääsu alas suur ooteruum.
Cemberlitase sauna meeste sauna ootamise ala.
Riietusruumide boxid (kuuele) teisel ja kolmandal kokkusel
Naistepoolele lähenedes jõuate kohe kolmekordsete rõdudega riietumisalale, millel sellist esinduslikku aatriumi ei ole. Saunaruumil on suured kuplid, mille klaasist aknad valgustavad sauna ümmargust hammamilava ja tõtt öelda ei pannudki tähele, kas saunas oli kunstvalgus või päevavalgus. Igatahes kuulub Cemberliitas üheks vanimas seni töötavaks asutuseks Euroopa piirkonnas. Eestis on meil võrreldavaks asutuseks Raeapteek. Seda näed siit kaardilt.
Küll aga tean saunad on valgustatud paljude väikeste akendega.
Küll aga tean saunad on valgustatud paljude väikeste akendega.
Pilt ühest Iraani (Yazd) restoranist, mis asub kohaliku sauna katusel
Türgi saunakultuur on pärist veel Bütsantsi ajast, mil avalikud saunad olid osa sotsiaalsest suhtlemiskultuurist, kus saunades arutati läbi nii päevapoliitika, kui kuulujutud ning prouad sõlmisid tutvusi ja kokkuleppeid oma poegade ja tütarde tutvus- ja abielusuhteid. Keskajal oli võimalik naisel lahutust nõuda, kui mees ei suutnud oma naisele võimaldada vähemalt 2 korda nädalas saunakülastust. Türklaste jaoks ei ole saun kunagi olnud pesemise koht, vaid eelkõige lõõgastumise koht, sestap võeti sauna külastamiseks alati spetsiaalselt aega. Noh, spa tänases mõistes.
Päev jalgratastega Istanbuli saarel
Kui tundub, et linnast saab küllalt ja kõik olulisem vaadatud, võib alati võtta "puhkepäeva" ja sõita loodusesse.Istanbuli jõukad on oma villad rajanud linnakärast eelmale, umbes 1,5 tunnise praamisõidu kaugusele – Princes' islandile, või kohalikus keeles Adalarile.
Need 9 Marmaara meres asuvad väikesaart on peaaaegu autovabad rohelised ooasid, otse miljonilinna kõrval. Printside saarte nimetus tuleneb bütsantsi ajast, mil saare kloostritesse pagendati keiserlik perekond ja häbistatud aristokraadid. Sellest ajast said saartest Ottomani aristokraatia armastatud puhkuse sihtkoht ja isegi saarel jalutades leiab palju viktoriaanlikus stiilis villasid.
Saarestikus neli peamist saart - Büyükada, Heybeliada, Burgazada ja Kinaliada. Nende juurde pääseb parvlaevaga Beşiktaşist, Eminönüst ja Kabataşist Euroopa poolelt ning Kadıköyst ja Bostancıst Aasia poolelt. Umbes 15 euro eeest pakuvad kõik vanalinnas/hotellides leiduvad turismibürood sinna tuure. Hea mugav, kui ei viitsi otsida õiget praami ja sõiduaegu, võetakse hotellist peale, pakutakse praamil lõunat jne aga miinuseks see, et poolepäevase reisi sees on kahel suuremal saarel paus - nii 60-90 minutit. Seda tundus häbematult vähe. Ehk siis päev mööduks rohkem nagu praamil....
Meie siiski leidsime Eminöust (vanalinna sadamast) praami mis viib 1,5 tunniga suurimale saarele Büyükadale ja otsustsimegi päeva veeta looduses.
Saared on kuulsad selle poolest, et nad olid praktiliselt autvabad (harva siiski autosid kohtab) ja turiste sõidutati hobukaarikutes. Ilmselt on muudatused toimunud hiljuti, sest leidisin netist soovitusi hoiduda nende vaeste hobuste ekspulateerimisest, aga mitte kuskil ei mainitud, et see kord on jäädavalt muutunud- ühtegi hobukaarikut saarel enam ei kohta. Teadaolevalt suri saarel ametlikult 400 hobust aastas, aga loomaõiguslaste andmeil olid arvud pigem kaks korda suuremad. Igatahes on see aeg ümber, loodatavasti igaveseks, vähemalt septembris pole kaarikutest ega hobustest jälgegi.
Kohalikud liiguvad väikeste elektriautode või -jalgratastega. Ühistransport toimub vaikselt liikuvate marsatüüpi elektribussidega. Ja laisemad turisid saavad hobukaariku asemel nüüd rentida autojuhiga golfikäru.
Küll aga on suurimal saarel umbes 10-20 erinevat rattalaenutust. Umbes 6 euro eest saab ratta terveks päevaks, olemas on ka elektrirattad, aga nende tunnihind on umbes 10 eurot. Laenutuses tuleks üle kontrollida ratta pidurid, kuna teed on väga mägised, paha ei teeks ka kaasa küsida ratta lukk, et mõnes kohas ehk ratas kinni panna ja väike jalgsimatk teha (Aya Yorgi kreeka katolik kirikklooster mäe otsas, munakividest tee on rattaga sõitmiseks mõtetu. Mine jala. Turiste lubatakse tasuta ainult väikesesse kabelisse, aga vaade mäotsast on võimas).
Rattasõiduks on 2 ideaalselt ringi - 14 km suur ring ümber saare ja 12 km väike ring- pisut enam saare sees. Väike ring kulgeb osaliselt valgete puitvillade rajoonis ning on tehtav ka jalgsi. Nii saabki aru, et kui selle linnas müüdava paketituuriga saab saarel kohal olla 1,5 tundi ei ole eriti pikem jalutuskäik võimalik. Seepärast soovitangi minna terveks päevaks, võtta kaasa kas piknikukorv ja ujumisriided (palaval suvepäeval) või arvestada sellega, et saare sadamapiirkonnas on küll palju restorane, aga suveperioodil ja erriti nädalavahetusel on saar nii populaarne, et raske on praamile mahtuda või looda, et jaksad restoranis oma vaba laua järjekorra ära oodata. Parem ehk minna kaheks päevaks ja ööbida üks öö saarel.
Restorane on palju ja kui rannaäärsed kalaresoranid jäid septembri lõpupäevil päris tühjaks, siis saare lõunatipus asuv nö linnakeskuse peatänav kihas reede lõunal inimestest, praktiliselt 100% kohalikud türklased või teiste islamimaade perekonnad (?) ja õhtu edendedes tuli neid aina juurde. Täitsa võimalik, et saarele tullakse ka nädalalõppu või reedeõhtut veetma hoolimata jahedast sügisilmast.
Kõige omapärasem ehitis saarel on varemetes maja saare keskel, peaaegu kõige kõrgemal männimetsas.
See vana maja – suuruselt teine puitehitis Euroopas, majajäetud kreeka orbudekodu asub Hagios Sotiros Christou kloostri juurde viiva tee ääres. Tegemist on lagunenud hoonega, mis algselt ehitati rikaste eurooplaste luksushotelliks ja kasiinoks, plaani kohaselt pidi see olema Orient Expressis reisivate aadlike üks peatuspaik. Kuid tegutsemisluba see kahekümne tuhande ruutmeetrine suurejooneline hotell kunagi kohalikult sultanilt ei saanudki. Hotelli ostis üks rikas kreeka pankuri naine, kes kinkis selle Kreeka õigeusukirikule ning seda hakati pidama orbudekoduna.
Kuid see periood kestis lühikest aega ning alates 1964. aastast arestis Türgi valitsus maja. Pärast aastakümneid kestnud omandivaidlusi on 2012 aastast maja nüüd Euroopa kohtu otsusega jälle kreeklastele tagasi antud, kuid need pole rahul, et türklased on majal lagunenda lasknud ja maja pole üle antud samas seiskorras mis see arestiti. Vahepeal on olnud paar tulekahjut ja tormi ning nüüd on hoone aina lagunenud nii, et see on piiratud aiaga, ning vanal kloostrialal on ööpäevane valve (mu meelest elas seal ka praegu üks perekond kes kasvatas kanu ja kitsesid) ning värava ees on 24/7 valvel tuletõrjeauto. Prinkipo Kreeka orbudekodu valiti 2018 Euroopa seitsme ohustatud kultuuripärandi paiga hulka, mis tähendab, et suure tõenäosusega asutakse seda millalgi ikkagi renoveerima. Kuid kuna Kreeka- Türgi suhted pole Küprose tõttu kõige paremad, siis pole kindel kas paari aasta pärast seal on üldse mida renoveerida. Käib kõva vaidlus, kes siia rahaliselt kui palju panustama peab.
Igatahes pool kilomeetrit eemal Lunapargis (saare keskpunkt) asuval matkaradade ja vaatamisväärsuste kaardil pole sõnagi sellest Euroopa suuruselt teisest puitehitusest. See on türklaste poolt täiesti maha vaikitud ja olematuks tunnistatud! Põhimõtteliselt kui silm seda hiiglaslikku puitehitist mäeotsas nii hästi ei märkaks, siis vbl ei oskakski sinna ise minna. Ühtegi viita sinna igastahes ei leia.
Kuid see periood kestis lühikest aega ning alates 1964. aastast arestis Türgi valitsus maja. Pärast aastakümneid kestnud omandivaidlusi on 2012 aastast maja nüüd Euroopa kohtu otsusega jälle kreeklastele tagasi antud, kuid need pole rahul, et türklased on majal lagunenda lasknud ja maja pole üle antud samas seiskorras mis see arestiti. Vahepeal on olnud paar tulekahjut ja tormi ning nüüd on hoone aina lagunenud nii, et see on piiratud aiaga, ning vanal kloostrialal on ööpäevane valve (mu meelest elas seal ka praegu üks perekond kes kasvatas kanu ja kitsesid) ning värava ees on 24/7 valvel tuletõrjeauto. Prinkipo Kreeka orbudekodu valiti 2018 Euroopa seitsme ohustatud kultuuripärandi paiga hulka, mis tähendab, et suure tõenäosusega asutakse seda millalgi ikkagi renoveerima. Kuid kuna Kreeka- Türgi suhted pole Küprose tõttu kõige paremad, siis pole kindel kas paari aasta pärast seal on üldse mida renoveerida. Käib kõva vaidlus, kes siia rahaliselt kui palju panustama peab.
Igatahes pool kilomeetrit eemal Lunapargis (saare keskpunkt) asuval matkaradade ja vaatamisväärsuste kaardil pole sõnagi sellest Euroopa suuruselt teisest puitehitusest. See on türklaste poolt täiesti maha vaikitud ja olematuks tunnistatud! Põhimõtteliselt kui silm seda hiiglaslikku puitehitist mäeotsas nii hästi ei märkaks, siis vbl ei oskakski sinna ise minna. Ühtegi viita sinna igastahes ei leia.
Lõpetuseks kinnisvaraminutid
Praamiga saartele lähendedes (mõned praamid peatuvad neljal saarel, mõned sõidavad otse Bükyükadale) arvasime, et küllap elavad Istanbuli rikkad pealinnast linnast väljas oma villades. Selgub aga, et need uhked valged puitvillad aga ei kuulugi suures osas enam türklastele. Juba enam kui kümmekond aastat on 60% ostjaid pärit Lähis-Idast – riikidest nagu Araabia Ühenemiraadid, Saudi Araabia, Bahrein, Katar, Iraak, Jordaani jta. Väidetavalt vaid umbes 20% ostjatest eurooplased ja ameeriklased ning 20 % teistest riikidest (arvata on et venelaste osakaal on tänaseks palju suuremgi veel). Kui blogi lugeja on oma finatsvabaduse juba saavutanud 😀või ihaleb uute kinnisvaratehingute järele siis paari miljoni euro eest leidub 150 a vanuseid puitvillasid küll ja küll...
Ligi miljoni euro eest saab heas korras 40aastase maja
