Tõelise India päev
 |
| Nunnud koolilapsed |
Hommikul otsustasime, et sõidaks Alappuzhast Cochini hoopis kohaliku rongiga. Indias on teatavasti rongiliiklus hirmus popp ja pikkade vahemaade jaoks tuleb piletid bronnida mitu nädalat varem. Aga kaks tundi kannataks isegi ülerahvastatud rongis kehvades tingimustes kellegi süles istudes...
India raudtee ametlik leht näitas päev varem, et lõunasel kellaajal väljub sel suunal kaks rongi ning vähemalt ühes on ka veebilehe andmel (päev varem!) kohti. Mõeldud-tehtud. 40 ruupia eest viis tuk-tuki mees meid Raheem hotellist raudteejaama ja hoolimata sellest, et ma hoolikalt püüdsin jaama kassapidajale Nangawaht Expressi nime välja hääldada, müüs piletimees poole minuti ja 30 ruupiaga (18 senti nägu) piletid kohe väljuvale rongile Cohinisse ning minu küsimusele kas see on ikka Nanga....something näitas, et käega ning käskiva "Go-Go! Fast-Fast! Ja fast me jooksimegi- üksainus rong oli ees ja kõik perroonil näitasid, et tormake nüüd kähku sinna. (Meie Nangawhat pidi väljuma alles 40 mintsa pärast)
Imelik tühi rong oli, kuid mitte kehvem kui kodumaised edalaraudtee rongid kümmekond aastat tagasi. Alleppey-Cohini vahemaa rongiga on 1,5- 2 h olenevalt rongist ning vahepeatustest ja rong peatub Ernakulamis (suurlinnaosas) ehk linna Alepuzha poolt tulles esimeses jaamas.
Ilus, puhas, odav, lõunane rong. Kellelegi ei pidanud sülle istuma. Soovitan! Cochinis rongipeatuse lähedal on kohe praamipeatus ja see tundus kiireim võimalus (tuk-tuk 20 ruupiat) Fort Cochinisse saada. Praamipilet oli 4 ruupiat (5 senti nägu) ja rahvast tungles nagu murdu.
Praam oli muidugi sihuke vana logu, et igaks juhuks jätsin kohe alguses meelde kus päästevestid asuvad.
45 minutit hiljem olime sadamas ja vehkisime tuk-tuki mehi kahte lehte!
Ikka täisa Aasia tunne tuli peale. Erinevalt (nüüd alles saime aru kui) rahulikust Mararist ja rahvarohkest Alleppeyst on Fort Cochini tuk-tuki mehed väga pealetükkivad- iga teine kurdab, et sel aastal on business väga vilets olnud (hooaeg on just algamas) ja hea meelega tahavad kõik linnatuuri teha või sind vürtsiturule viia. Ja kui sa turistina ikka oma lolli juttu jalutamisest ajad, siis palutakse sul ainult korraks mingisse poodi astuda (Madam, can you do me a favor, can you just go do this shop, you do not need to buy anything, just look. I will get full tank of gas) et siis oma komisjonina tasuta bensu saada.
Me ei allunud provakatsioonidele – hea kui sul on ikka tarkust India sullereid läbi näha!
Siis ma veel ei teadnud, et paari tunni pärast teeme ühele poele nädala käibe.
Fort Cohin on Alleppeyga võrreldes ilus! Vanad koloniaalstiilis villad, hotellide ees lilled/lillepotid ja harva isegi muru. Väikesed poekesed, aga kauneid õuelaga restorane on vähe. Põhiline osa ilusat elu on koondunud Hiina kalavõrkude juurde poolsaare loodeossa või siis juudilinnaossa. Kuna kaardi peal on näha, et vürtsiturg asub poolsaare kirdeosas (Mantancherry põhjaosas) siis jalutame sinna. Mida idapoole liigud, seda vaesemaks linnaosa muutub ning aina rohkem on habemete ja pearättidega inimesi- oleme moslemite rajoonis. Välismaalasi ei kohta ühtegi.
Aga just siin peab ka olema linna parim ja ka tripadvisoris kõrgelt hinnatud bryani restoran- Kayees Biryani või uue nimega B for Biryani. Laupäeva loojangu aegu on koht kinni (moslemitel puhkepäev) kuid järgmisel päeval oleme oma lambabiryani sooviga kohal ja saame ülimaitsva riisisitoitu - portsu hind 2,15 eur.
Moslemilinnaosast me pimedas enam tagasi jalutada ei söanda, vaid liigume rannaääres rohkem valgustatud tänavail- teeääres on hilisõhtul avatud mõned vürtsipoed- seekord masalasegusid ja karripulbreid kokku ei osta, keskendum mustale piprale, koriandrile, nelgile jt nn kodusematele maitseainetele. Seda päris vürtsiturgu me ei leiagi ja tuleme homme uusti valges otsima, mil plaanis Mantancherry linnaosa ja juudikvartalit uudistada.
Jõuame lõpuks linna suurima - ca 35 m2 supermarketi juurde, kus on ebatavalisi jooke nagu mulliga vett, alkoholivaba Hainekeni ja isale saan Organic India brändi ayurveda rohud, mida varemgi Indiast toonud. Astume sisse riide- ja ehtepoodidesse, ostma ei isuta, aga see on ka esimene koht Keralas kus selliseid turistikaid hilbu- ja tränipoode leidub. Suurt uksest sisseviskamist ei toimu, mõne pudupoe ukse peal on silt “Hassle free” mis peaks turistile tagama rahuliku poeskäigu, üldiselt liiguvad müüjad ikka su sabas, et kohe pilgust tabada mis sind huvitab.
Ehtepoes jäämegi kauemaks mingeid kõrvarõngaid vaatama ja enne kui hind välja öeldakse on äkki laua peal kaks kasti “värsket kaupa” mida pole jõutud veel lahti pakkida. Ausa silmavaatega nunnu noormees tutvustab end Kashimiiri juveelikaupmehena, kelle perel on Cochinis kolm poodi (igal vennal üks) ja kel on kivide hankijad üle ilma. Uurin kust kivisid tuuakse. Indiast- Rajastanist, Kašmiirist, Pakistanist, Birmast, you name it.
Laud kividega ehtete all lookas, tuhlame ehetes ja tüüp ei ole väga aldis konkreetseid hindu ütlema. Kohale helistatakse noorem vend, keda tutvustatakse juveliirina ja kes hästi asjatundlikult kive vastu valgust uurib. Minul on esimese viie minutiga sõrmus ja kõrvakad välja valitud ja ülejäänud ehtemäed mu otsust ei kõiguta. Meritile otsitakse õiget topaasehet kaua, kui sõrmus on õige värviga, siis on kõrvarõngaatel liiga palju sädelust või liiga hele kivi või veider kinnis. Õiget asja justkui pole- aga tõelist ostuhullu see muidugi ei heiduta! Lõpuks jõuame ka minu valitud ehete hindadeni- 30 + 40 euri sõrmuse või kõrvakate eest on ilmselgelt üle hinnatud, aga mis teha- kui miski meeldib siis valikuid ju ei ole...? Allahindlust saab ka. (Ha-haa-haaa!)
Meriti valik - topaaskõrvarõngad ja sõrmus hinnatakse “super soodustusega” umbes kolmesajale eurole. Hakkame naerma, kuid kuttid vannuvad käsi südamel maailma kõige ausama näoga, et vastupidi, oleme tegemas just oma eludiili. Ootamatult leian veel ühe helesinise kiviga suure sõrmuse mis mulle hullult meeldib - sõrmuse hinnaks ütleb tüüp 100 eurot. No pliis! Hakkan suure häälega naerma! Aga sõrmust ei raatsi enam käest panna. "Akvamariin, seda leidub ainult Austraalias" teatab juvelliriks nimetatud vend. Eks ta imelik ole, et see sajaeurone austraalia harulduskiviga sõrmus teiste “odavate” ehetega seinal ripub ja neid 30-euroseid seal karpides hoolikalt hoitakse, aga las ta jääb. “Mõni kord leiab õige sõrmus sinu, mitte sina sõrmuse” kiidab noor “juveliir” kui näeb, et sõrmus mulle ilmselgelt meeldib. "See sobib sinu isiksusega suurepäraselt ja ma saan teha soodustust". Kümmekond minutit hiljem olen juba kaardiga maksnud ligi 150 eurot “soodsate” ehete eest ja mu sõbranna on jõudnud faasi kus ta aitab juveeliärimeestel disainida inglise lukuga kõrvakaid ja järgmiseks päevaks on kutid valmis topaaskõrvarõngad välismaa maadamile sobivaks treima. “Oh, selle ümber tegemine võtab mult pool päeva- see on ikkagi ekstra töö, alles õhtuks saate kätte” ohkab juveelikaupmees ja tema vend lisab hinda kokku arvestades, et kahjuks peavad nad ümbertegemise hinna ka kaubale juurde arvestma, aga umb kolmsada on parim hind mis ta kahe ehte eest saab niivõrd ehte-teadlikele välismaa prouadele pakkuda..
Lahkume poest poolteist tundi hiljem segaduses- tea kas sai nüüd hea ost tehtud...
Ilmselt on meid tabanud mingi india-ostu-tõbi, sest kümmekond minutit hiljem alustab Merit naaberpoes vaibakaupmehega kauplemistangot.
Ostuks siiski õhtul enam ei lähe, lubame vaipa hommikul päevavalguses vaatama tulla.
Läheme oma tuppa peenes Dutch Bangalo hotellis ja asume kivisid ja ehteid googeldama
Googeldamise tulemusena saame teada, et Eestis oleks ma oma topaasiga sõrmuse ja rubiiniga kõrvarõngaste eest (kui need on üldse ehtsad kivid) maksnud ehk 12-30 eurot ehk umbes kolmandiku odavamalt kui Keralas ning see Austraalia päritolu akvamarin ostus hoopis teadmata päritolu larimariks ehk täpsemalt: ametlikult leidub larimari ainult Dominikaanis, kohe päris kaugel Austraaliast!
Hoolimata vingest tüngast pole mul rahast veel kahju- olen rahul selle hanekstõmbamise õppetunniga- pea kaks tundi meelelahutust seal poes oli seda väärt. Ning lõpuks on ka hea teada, et mul on nüüd kiviga ehe mis "tõstab teadlikkust ja harmoniseerib keha ning hinge. Toob selguse, loovuse, tasakaalukuse, tervendab südametraumasid ja taastab loomuliku mänglevuse ning rõõmsa lapseliku energia". Kes ütles et raha eest ei saa kõike!? :-)
Kerala puhkus saigi Cochiniga läbi!
Ilus, puhas, odav, lõunane rong. Kellelegi ei pidanud sülle istuma. Soovitan! Cochinis rongipeatuse lähedal on kohe praamipeatus ja see tundus kiireim võimalus (tuk-tuk 20 ruupiat) Fort Cochinisse saada. Praamipilet oli 4 ruupiat (5 senti nägu) ja rahvast tungles nagu murdu.
Praam oli muidugi sihuke vana logu, et igaks juhuks jätsin kohe alguses meelde kus päästevestid asuvad.
 |
| Esimest korda nägin Aasias tuk-tuki eelbroneerimise süsteemi! Tuled rongipealt maha ja võiks oodata sadu tuk-tuki pakkujad su poole jooksmas. Muhvigi! Kõik näitavad käega, et tuk-tuki saad siit, ehk lähed ja maksad 2 ruupiat kassasse ja saad tuk-tuki mis sõidab taksomeetriga sadamasse (arve 20 ruupiat/25 senti) |
 |
| Linnaosdevahelisel praamil |
45 minutit hiljem olime sadamas ja vehkisime tuk-tuki mehi kahte lehte!
Ikka täisa Aasia tunne tuli peale. Erinevalt (nüüd alles saime aru kui) rahulikust Mararist ja rahvarohkest Alleppeyst on Fort Cochini tuk-tuki mehed väga pealetükkivad- iga teine kurdab, et sel aastal on business väga vilets olnud (hooaeg on just algamas) ja hea meelega tahavad kõik linnatuuri teha või sind vürtsiturule viia. Ja kui sa turistina ikka oma lolli juttu jalutamisest ajad, siis palutakse sul ainult korraks mingisse poodi astuda (Madam, can you do me a favor, can you just go do this shop, you do not need to buy anything, just look. I will get full tank of gas) et siis oma komisjonina tasuta bensu saada.
Me ei allunud provakatsioonidele – hea kui sul on ikka tarkust India sullereid läbi näha!
Siis ma veel ei teadnud, et paari tunni pärast teeme ühele poele nädala käibe.
Fort Cohin on Alleppeyga võrreldes ilus! Vanad koloniaalstiilis villad, hotellide ees lilled/lillepotid ja harva isegi muru. Väikesed poekesed, aga kauneid õuelaga restorane on vähe. Põhiline osa ilusat elu on koondunud Hiina kalavõrkude juurde poolsaare loodeossa või siis juudilinnaossa. Kuna kaardi peal on näha, et vürtsiturg asub poolsaare kirdeosas (Mantancherry põhjaosas) siis jalutame sinna. Mida idapoole liigud, seda vaesemaks linnaosa muutub ning aina rohkem on habemete ja pearättidega inimesi- oleme moslemite rajoonis. Välismaalasi ei kohta ühtegi.
Aga just siin peab ka olema linna parim ja ka tripadvisoris kõrgelt hinnatud bryani restoran- Kayees Biryani või uue nimega B for Biryani. Laupäeva loojangu aegu on koht kinni (moslemitel puhkepäev) kuid järgmisel päeval oleme oma lambabiryani sooviga kohal ja saame ülimaitsva riisisitoitu - portsu hind 2,15 eur.
Moslemilinnaosast me pimedas enam tagasi jalutada ei söanda, vaid liigume rannaääres rohkem valgustatud tänavail- teeääres on hilisõhtul avatud mõned vürtsipoed- seekord masalasegusid ja karripulbreid kokku ei osta, keskendum mustale piprale, koriandrile, nelgile jt nn kodusematele maitseainetele. Seda päris vürtsiturgu me ei leiagi ja tuleme homme uusti valges otsima, mil plaanis Mantancherry linnaosa ja juudikvartalit uudistada.
Jõuame lõpuks linna suurima - ca 35 m2 supermarketi juurde, kus on ebatavalisi jooke nagu mulliga vett, alkoholivaba Hainekeni ja isale saan Organic India brändi ayurveda rohud, mida varemgi Indiast toonud. Astume sisse riide- ja ehtepoodidesse, ostma ei isuta, aga see on ka esimene koht Keralas kus selliseid turistikaid hilbu- ja tränipoode leidub. Suurt uksest sisseviskamist ei toimu, mõne pudupoe ukse peal on silt “Hassle free” mis peaks turistile tagama rahuliku poeskäigu, üldiselt liiguvad müüjad ikka su sabas, et kohe pilgust tabada mis sind huvitab.
Ehtepoes jäämegi kauemaks mingeid kõrvarõngaid vaatama ja enne kui hind välja öeldakse on äkki laua peal kaks kasti “värsket kaupa” mida pole jõutud veel lahti pakkida. Ausa silmavaatega nunnu noormees tutvustab end Kashimiiri juveelikaupmehena, kelle perel on Cochinis kolm poodi (igal vennal üks) ja kel on kivide hankijad üle ilma. Uurin kust kivisid tuuakse. Indiast- Rajastanist, Kašmiirist, Pakistanist, Birmast, you name it.
Laud kividega ehtete all lookas, tuhlame ehetes ja tüüp ei ole väga aldis konkreetseid hindu ütlema. Kohale helistatakse noorem vend, keda tutvustatakse juveliirina ja kes hästi asjatundlikult kive vastu valgust uurib. Minul on esimese viie minutiga sõrmus ja kõrvakad välja valitud ja ülejäänud ehtemäed mu otsust ei kõiguta. Meritile otsitakse õiget topaasehet kaua, kui sõrmus on õige värviga, siis on kõrvarõngaatel liiga palju sädelust või liiga hele kivi või veider kinnis. Õiget asja justkui pole- aga tõelist ostuhullu see muidugi ei heiduta! Lõpuks jõuame ka minu valitud ehete hindadeni- 30 + 40 euri sõrmuse või kõrvakate eest on ilmselgelt üle hinnatud, aga mis teha- kui miski meeldib siis valikuid ju ei ole...? Allahindlust saab ka. (Ha-haa-haaa!)
Meriti valik - topaaskõrvarõngad ja sõrmus hinnatakse “super soodustusega” umbes kolmesajale eurole. Hakkame naerma, kuid kuttid vannuvad käsi südamel maailma kõige ausama näoga, et vastupidi, oleme tegemas just oma eludiili. Ootamatult leian veel ühe helesinise kiviga suure sõrmuse mis mulle hullult meeldib - sõrmuse hinnaks ütleb tüüp 100 eurot. No pliis! Hakkan suure häälega naerma! Aga sõrmust ei raatsi enam käest panna. "Akvamariin, seda leidub ainult Austraalias" teatab juvelliriks nimetatud vend. Eks ta imelik ole, et see sajaeurone austraalia harulduskiviga sõrmus teiste “odavate” ehetega seinal ripub ja neid 30-euroseid seal karpides hoolikalt hoitakse, aga las ta jääb. “Mõni kord leiab õige sõrmus sinu, mitte sina sõrmuse” kiidab noor “juveliir” kui näeb, et sõrmus mulle ilmselgelt meeldib. "See sobib sinu isiksusega suurepäraselt ja ma saan teha soodustust". Kümmekond minutit hiljem olen juba kaardiga maksnud ligi 150 eurot “soodsate” ehete eest ja mu sõbranna on jõudnud faasi kus ta aitab juveeliärimeestel disainida inglise lukuga kõrvakaid ja järgmiseks päevaks on kutid valmis topaaskõrvarõngad välismaa maadamile sobivaks treima. “Oh, selle ümber tegemine võtab mult pool päeva- see on ikkagi ekstra töö, alles õhtuks saate kätte” ohkab juveelikaupmees ja tema vend lisab hinda kokku arvestades, et kahjuks peavad nad ümbertegemise hinna ka kaubale juurde arvestma, aga umb kolmsada on parim hind mis ta kahe ehte eest saab niivõrd ehte-teadlikele välismaa prouadele pakkuda..
Lahkume poest poolteist tundi hiljem segaduses- tea kas sai nüüd hea ost tehtud...
Ilmselt on meid tabanud mingi india-ostu-tõbi, sest kümmekond minutit hiljem alustab Merit naaberpoes vaibakaupmehega kauplemistangot.
Ostuks siiski õhtul enam ei lähe, lubame vaipa hommikul päevavalguses vaatama tulla.
Läheme oma tuppa peenes Dutch Bangalo hotellis ja asume kivisid ja ehteid googeldama
 |
| Hotellituba Cochinis |
 |
| Leidus palju ilusamaid hotelle- näiteks see meie tänaval. Nime kahjuks ei mäleta. |
Googeldamise tulemusena saame teada, et Eestis oleks ma oma topaasiga sõrmuse ja rubiiniga kõrvarõngaste eest (kui need on üldse ehtsad kivid) maksnud ehk 12-30 eurot ehk umbes kolmandiku odavamalt kui Keralas ning see Austraalia päritolu akvamarin ostus hoopis teadmata päritolu larimariks ehk täpsemalt: ametlikult leidub larimari ainult Dominikaanis, kohe päris kaugel Austraaliast!
Hoolimata vingest tüngast pole mul rahast veel kahju- olen rahul selle hanekstõmbamise õppetunniga- pea kaks tundi meelelahutust seal poes oli seda väärt. Ning lõpuks on ka hea teada, et mul on nüüd kiviga ehe mis "tõstab teadlikkust ja harmoniseerib keha ning hinge. Toob selguse, loovuse, tasakaalukuse, tervendab südametraumasid ja taastab loomuliku mänglevuse ning rõõmsa lapseliku energia". Kes ütles et raha eest ei saa kõike!? :-)
Punane vaip osutus järgmise päeva valguses hoopis tuhmimaks....
Koos pangaarve kahanemisega on järgmiseks päevaks poodlemise isu oluliselt vähenenud, mu sõbranna otsustas, et las kutid saavad oma õppetunni ja me poodi tagasi ei lähe- tema topaasehted olid Eestis ka oma poole või isegi 2/3 odavamad- aga see ei päästnud meid veel ühest tüngast....
Koos pangaarve kahanemisega on järgmiseks päevaks poodlemise isu oluliselt vähenenud, mu sõbranna otsustas, et las kutid saavad oma õppetunni ja me poodi tagasi ei lähe- tema topaasehted olid Eestis ka oma poole või isegi 2/3 odavamad- aga see ei päästnud meid veel ühest tüngast....
Nii Lonely Planet kui igasugused online giidid soovitavad Cohinis külastada vürtsiturgu, aga kuidagi jube ebamäärased on soovitused turu asukoha osas. Uursime ka oma hotellist kuid ka sealt näidati ebamääraselt Fort Cochini kirde ossa, seepärast otsustasime tuk-tuki meeste suurele rahahädale vastu tulla ja end sinna vürtsiturule taksoga viia. Päh! Meid pandi lihtsalt ühes vürtsipoe ees maha. Ja selgus, et kogu vürtsiturg tähendabki ühte linnaosa kus on lihtsalt kõige rohkem maitseainete poode. Mingit turgu-bazaari-avatud ala ega sellist asja polegi! Iga tuk-tuk mehe unistus on sind mõne poe ette maha panna ja siis sealt poest oma komisjonitasu kasseerida.
Muidugi ei läinud me sinna "ühte" poodi midagi ostma, jalutamine oligi plaanis ja seepärast võtsime suuna juudilinnaossa ning hulkusime niisama ümbruskonnas ning külastasime neid vürtsipoode mida ise tahtsime.
 |
| Väga ebatavaline oli Keralas see, et mitte kusagil (no tõesti MITTE KUSAGIL!) linnades polnud näha lehmasid. Peaaegu hakkasin arvama, et on mingi loomapiinamisvastane seadus vastu võetud, et lehmad ei tohigi linnas plastmassi ja prügi süüa, aga Delhis selgus, et siiski see nii ei ole. Cohinis seevastu oli mitmes kohas näha linnaloomasid- kitsesid! |
Kerala puhkus saigi Cochiniga läbi!
Delhis, enne tagasilendu ööbisime veel ühe öö tiibetlaste linnaosas ning mulle oli see ekstra huvitav kogemus, sest olin siin varem käinud ning lärmaka Delhiga võrreldes tundus see kolm aastat tagasi vaikne oaas.
Siinkohal on vaja täpsustada, et eks arusaamine oaasist ongi erinev – Meriti arvates tõin ma ta kohtutavasse sitaauku!!!
Siinkohal on vaja täpsustada, et eks arusaamine oaasist ongi erinev – Meriti arvates tõin ma ta kohtutavasse sitaauku!!!
Minu video kolm aastat tagasi detsembrihommikul, kella 7 paiku.
Aga koht oligi muutunud. Kolme aastaga oli tiibetlaste vaiksest oaasist saanud päris lärmakas ja popp koht. Tänavad ja hotellid on muutunud palju räpakamaks ja rahvarohkemaks ning ei saa öelda, et linnapildis tiibetlased suures enamuses oleks, palju on nö võõrast rahvast, tekkinud on Korea poode kui restorane, (ilmselt on need pigem siis Põhja-Koreast põgenenud budistid?) ning mitte ainsatki euroopa välimusega turisti me ei kohanud!
Õhtul ühes kalamajalikus euroopalikus restoranis latekohvi ja juustukooki süües selguski, Tiibetii linnaosast on saanud India hipsteritele "kalamaja" kuhu on äge tulla sõprade või perega aega veetma ja eelkõige sööma ja jooma. Häid restorane oli peatänaval mitmeid ja lõunal Himalayanis pidime 30 mintsa lauda ootama ning seal ei vabanenud paari tunni jooksul ühtegi lauda, sest me polnud ainsad kes sinna spetsiaalselt sööma tulid.
Linnaosa restoranid olid täis jõukaid Indialasi, erinevalt Kerala kleenukestest noortest olid kõik alla kolmekümnesed hindud trullakad ja viimase peal euroopalike riiete, soengute ja telefonidega. Suur osa hindusid rääkis omavahel inglise keeles, võibolla olid nad eri osakiikidest või ehk Pakistanist, Bangaldehist- ühesõnaga AMA kohviku kolmel korrusel oli täiega noorte rikkurite pidu, hoogsad rütmid, maitsvad joogid, suitsetamine, flirt... täielik Euroopa! Ja see kõik suhteliselt sitases ja vaeses linnaosas.
Sellega panen India reisikirjale punkti. Uus reisiaasta on juba planeeritud!
Head uut alanud aastat !
