Festina lente *

Pai elu sai üle vaadatud, kopsud hipihaisu täis tõmmatud ja suund on peagi mägedest alla, kodupoole.

Hipid ei loe võrkkiiges enam ammu raamatuid, vaid hoopis Instagrami

Arutasime palju nende muudatuste üle mis siin toimunud on. Vist kõige suuremaks võib pidada hiinlaste invasiooni. Vaat see on rahvus mis lähema kümne aasta jooksul muudab maailma turismindust kõvasti! Kõvasti! Juba tänava äärsed sildidki (poed, restoranid, massaažisalongid) on suuresti inglise ja nüüd ka hiina keeles ja hiina turiste kohtab tänaval palju! Lugesin kuskilt, et nad bookivad oma reisi juba hiinas suurte tuurioperaatorite poolt, need omakorda kasutavad siin väiksemaid hiina reisiärisid, nad ööbivad ainult hiina hotellikompleksides, söövad hiina restoranides ja šhoppavad hiina ärimeestele kuuluvates kaubanduskeskustes ning hiinlaste omanduses olevates suveniiripoekestes. Peaaegu miskit ei jää sellest turismirahast tailastele. Masendav. Ja see business kasvab kümnetes kordades!

Nende käitumis- ja tarbimisharjumused on veel teistsugused: näiteks trekkingutele-hikingutele nad ei lähe, küll aga on nad karjade ja endlikeppidega platsis päikeseloojangut vaatamas turistlikel vaateplatsidel. Edukad hiinlased ei reisi sugugi suurte busssigruppidena, nagu neid Euroopas oleme harjunud nägema, Tais on nad enamasti kahekümnendate lõpus olevad noored- paarikesed või 2-3 kaupa reisivad sõbrad, reeglina reisivad hiiglaslike kohvritega, erineda soovivad tüübid isegi seljakotiga.
Oleks kohe huvitav teada, kas nad on ka tai randadesse jõudnud? Filipiinide rannad pidavat neid juba täis olema... 

 Teine üllatus, mis kindlasti on juba muutnud seljakoti reisimist palju on nutitelefon. Lennupletiostud tegin telefonist, hotelle bronnisin kohapeal telefonis ning seekord isegi blogisin telefoniga - mugavam on kindlasti kui varem (va blogimine, mis on kohutav piin pisikeses telefonis kuna bloggeril pole vastavat äppi). Aga ikka väga sageli märkasin, et inimesed on tänavakohvikus, aga keegi ei vaata enda ümber ega ka mitte seda kuhu tuldi või kus ollakse ning sageli ei aja juttu ka oma kaaslasega- kõik on nägupidi telefonis. Kogu aeg! 

Sellist pilti polnud juba mitu aastat näinud, vist seetõttu, et olen rännanud üsna turistivabades tsoonides viimastel aastatel ja polegi kaasreisijaid näinud.

See pole ainuke hetk, mil tabasin inimesi massaažis telefoni näppimas, ükskord  korraga nii massööri kui tema kliendi!

Kõige paremat hommikusööki ja värsket salatit pakkuv kohvik (neile kel korraks Tai toidust isu täis saab)

Pole vist elus nii palju maasikaid söönud kui selle viie päevaga. Uus popp toode, riisi asemel.

Oleme siin viie päevaga odavat tänavatoitu kõhud täis parkinud ja nii kosutavat kui ka kehvapoolset massaaži saanud. Muide, kes Pais otsib peenemat õlimassaaži ja vähe peenemat salongi, see jääb hätta. Leidsin vaid ühe massaažisalongi, kus ei pidanud heitma otse kellegi teise poolt täishigistatud madratsillinale, kuid "auguga" massaažilauda siit ei leia. Tai massaaži on siin muidugi hea kindel teha- ikka igal poolt antakse korralikud värskelt pestud riided selga ja teistega ühes ruumis masserimine mind ei häiri.
Kuid üks väga peen salong, mis asjatundja sõnul teeb silmad ette ka Georg Otsa spaale Kuressaares on Sapaiya Spa and Clinic, see asub küll veits linnast eemal ja on Tai mõistes väga kallis, kuid meie peen hotell oli valmis oma kliendid sinna hotelli shuttle bussiga viima. 



Olen teinud ka mõned planeerimata ostud (2!) ja jõudnud ka mõelda selle üle kuidas vanemast peast tarbimisharjumused muutuvad (ja siin ei ole põhjuseks ainult 7kg käsipagasi nõue AirAsia siselennul) - lihtsalt kogu see värviline träna ja halva kvaliteediga ehted ja hilbud ei huvita enam. Kodused saavad 2 kilo suurepärast Pai küüslauku! (mis küll hiljem osutus punaseks sibulaks!!!!. Pesades! On juba kodumulda pandud ka,)
Ning kõige olulisem – olen hakanud reisi lõpuks isegi üle kuue tunni magama (vanus-vanus! ja liiga lühike trip et töömõtetest täiest vabaks lasta) ja isegi ujuda olen isu täis saanud. Tõsi, mere järgi igatsen ikka, aga jäägu see siis mõneks teiseks korraks.

Uurisin kohalikelt ka kuidas neil turismiäri läheb. Viletsalt, kurdavad mehed. Chiang Mai turismibürood on otsustanud ka Pai populaarsusest tüki ampsata ning suurem osa siinse ümbruse trekke ja trippe müüakse turistidele maha juba Chiang Mais.
Kohalike sõnul on suurtel büroodel eelised, nad pakuvad soodsamaid hind ning saavad kliendid ka esimesena kätte, kuna kõik tulevad siia alati läbi suure linna. Seetõttu ongi üllataval kombel turimiputkasid peatänaval ja sellega külgnevatel palju vähem kui kümme aastat tagasi. Suuremad "müügihitid" pole hoopiski mitte mägihõimud, vaid Pai kanjon, erinevad kosed (kevadhooajal sisuliselt kuivanud!) ja väiksed koopad, hot springsid ning mingid view-pointid.
Mind isiklikult sedasorti meelelahutus ei köida, aga saan aru neist inimestest kes kord juba reisile tulnuna tahaksid midagi siiski ka näha, kuid otsest kultuurihuvi ei ole ja hõimude-külade vaesuse nägemine ajab judinad peale...
 Reise tehakse ka Mae Hong Soni, Mae Rimi jm väiksematesse naaberlinnadesse. Meil on ka kõva plaan kohaliku bussiga Mae Hong Soni minna, aga lõpuks suubub see ikkagi basseini ääres mõnulemisse ja juturaamatu lugemisse.... Vat seda mõnu peab ka puhkusel olema!

Päikeseloojang Pai kanjonis on noorte hulgas tohutult populaarne

Pärast viiepäevast Pai puhkust (nii mõnusad kahekümnekraadised öötemperatuurid olid siin märtsis, ei mingit fänni ja konditsioneeri!) asutame end tagasi Chiang Mai poole. Imelikult kombel maksab tagasisõidu marsa bussijaamas 200 bahti, ehk kallim kui siiasõit, aga lepime hinnaga kuna saame sama marsaga Arcade bussijaama asemel hoopis otse Tha Pae Gate juurde ehk vanalinna.

Organic Garden ehk mingi restorani juurvilja aed keset Chiang Maid (200 000 elanikuga ja küllaltki õhusaastatus linnas).

Chiang Mais on õhusaastatus viimase kümne aasta jooksul tohutult kasvanud ja kohalikud tunnevad selle üle väga muret, eriti hull on olukord kuiva perioodi lõpus – veebruarist maini ehk just see aeg mil Põhja Taid külastasime. Uuringute järgi oli 2017 aastal õhk juba sama saastunud nagu Londonis, Pariisis, Tokyos, Los Angeleses, kuid siiski parem kui Pekingis või Shangais.

 Värskelt on selle kohta isegi artikkel ilmunud. Meiesugustele päikesevaesusest tulnud värkseõhu puuduses olnud kontoriinimestele pole muidugi mingi probleem trampida terve päev läbi tossava ning saastunud õhuga metsa. Kui õhtul õlut peale juua ja natuke südamest naerda, siis saavad kopsud jälle puhtaks!

Vaevalt linna jõudnuna, jookseme päikeseloojangu ajal veel Wat Chedi Luangi juurest, et jääks siis ka üks teistmoodi tempel mällu ja satume toredasti munkade palvuse peale. Väga mõnus elamus!

Jääb veel üks päev Bangkokis ja ongi see kümnepäevane praktiline ja ebahuvitav päikesereis tehtud. Isegi nii lühikeseks ajaks tasub päikese kätte tulla- see oli mulle küll uus avastus.

Kangasmaskiga lennufirmas trendi loomas!

* Festina lente on ladinakeelne mõttetera, mis tähendab "rutta aeglaselt".  Soovitan seda kõigile. 

 Järgmine reisikiri tuleb juba mai lõpus Portugalist!

 Rõõmuvärki kõigile!