Hea kaaslane

-
Minu viimaste aastate lemmik “uurimisteema” on muidugi inimsuhted! Kardan tõepoolest, et see viimaks lõppeb doktoritööga, nagu mind juba ähvardatakse. Hoolimata kiusatusest katsun reisiblogi sellest lõpmata huvitavast teemast vaba hoida. 
AGA…Aga ma lihtsalt EI SAA sellest mitte juttu teha, kui reisikaaslased on 60% reisi õnnestumisest ja see ju on oluline!


pilt: internet


 Kuidas siis ikkagi juhtub vahel, et täitsa toredad inimesed lähevad reisile-matkale-seiklema, kõik on kõige vahvamad, arukamad, võimekamad inimesed ja siis äkki läheb lahti mingi veider verbaalne ületrumpamine, vaidlemine, jonnimine ja solvumine? 
 Aga palun. Teadlased teavad. Meredith Belbin nimetab sellist olukorda Apollo sündroomiks – väga võimekatest inimestest koosnev meeskond on tihti ootamatult keskpäraste või kehvade tulemustega, kuigi on suure potentsiaaliga. 
• Veendakse teisi oma väite õigsuses
• Oma seisukohtades vigu ei märgata
• Otsitakse teiste väidetest ainult vigu
• Ollakse otsustamatud või kasutatakse liigset emotsionaalset survet
• Seatakse isiklik huvi meeskondlikest huvidest kõrgemale
• Hoitakse ennast liigselt tagasi
• Eksisteerib omavaheline tugev konkurents
• Jonnimine, konflikt, ignoreerimine, pessimism …

 Tuleb tuttav ette? Mul küll tuleb, olen kogenud väga erinevates meeskondades olemist ning õnneks tänu sellele ma ka tean KUI hea on rännata siis kui su ümber on tõeliselt head meeskonnaliikmed. 
 Küll mul on ikka vedanud reisikaaslastega! Kõik need 8 toredat inimest kellega ma oled Aasias pikemalt reisinud, on kõik jube toredad reisikaaslased. Ei, ma ei teagi kas nad on toredad inimesed, aga reisikaaslastena on nad kõik mulle väga sobinud.
Mäletan neid umbes kümmet erinevat väljakat, kellega oma solo-tripil 7. nädala jooksul mööda Borenot ja Malaisiat sai rännatud. Just see aeg sundis mind võõrastega suhtlema (jube eneseületus!), samas oli see äärmisel vajalik kogemus, et mõista kui väga ma ikkagi tahan teiste inimestega oma reisi jagada.  Ja veel- ideaalis oleksid ilmtingimata eestlased. Lihtsalt vahel on liiga väsitav inglise keelne loba ja kuidagi ei jaksa seda small talki üldse ajada- mu reisikaaslastest tuleb see kõige paremini välja Katrinil või Kadril. Aga ka Katrin on ka hakanud vanaks jääma, ja viimasel ajal eelistab Aasia ööklubidele hotellitoas internetis vedelemist. Imelik. 

 (Brian Lofland) pilt: internet

Mina eelistaks reisida 3-4kesi. On kuidagi lihtsam. Annab võimaluse olla seltskonnas, aga tõmbuda ka omaette. Ei tüdine üksteisest ära ning vestlustel on rohkem huvitavaid vaaternurki, vaidlused on ägedamad ning nalja ja naeru saab rohkem. Mõtlesin, et panen kolm või viis kõige olulisemat ideaalse reisiklaaslase tundemärki kirja, aga sain kogemata 10.
Nojah, tegelikult piisab ju ainult huumorimeelest ja kohanemisvõimest :-) 

 Lemmik reisikaaslane: 

  • On hea huumorimeelega ja armastab ebaglamuurseid hetki. Sageli kujunevad need kõige meeldejäävamateks reisimuljeteks. 
  • On selline, kellega saab olla koos ja üksi - igal reisil tekib paratamatult hetk kus erinevad osapooled tahavad erinevaid asju teha. On tore kui su reisiklaaslane oskab üksi olla. 
  • On paindlik ja kohanemisvõimeline. Reisimine on üks kuradima stressirohke tegevus. Olukorrad muutuvad, ideed ja tujud tulevad ja lähevad, tõeline reisisemu on valmis ootmatusteks ning vajadusel valmis algselt kokkulepitud ideest loobuma. Mõnikord on bussi asemel vaja sõita veoautokastis, magada räpases hotellis, jagada tuba või isegi voodit võõrastega. Spontaansed otsused toovad sageli kõige värvikamaid kogemusi. 
  •  Elab sinuga samas ajagraafikus. Kompromissid on võimalikud. 2009 aastal oma “21-aastaste” sõpradega reisides saime suurepäraselt hakkama - nende öörahu saabus hommikul kell 5.00 ööklubist naastes ja minu oma algas kella 10-se turulkäiguga. Siiski on mõnevõrra mõnusam kui reisiklaaslane peab lugu su unerahust ja ei mürgelda samal ajal toas (loe: ei kõrbista kilekottidega :-) 
  •  On natuke ekstravert ja natuke intorvert. Ekstravertidega saab kindlasti rohkem nalja, aga et rändamine tundmatutes paikades võib olla kohati äärmiselt intensiivne, siis introvertidega on jälle mõnusam vaikida. Ideaalsel reisil on nad mõlemad kaasas! 
  •  Jagab kohustusi ja vastutust. Meie D-3 tiimil on peamiselt ülesanded jagatud nii, et minu teha on reisiplaan, Katrini ülesanne on suhelda kohapeal võõrastega ning intensiivselt tingida. Tiiu peab seejuures seisma hästi nõudliku näoga kõrval (kui mina pilti teen ja end ribadeks naeran) ning ütlema millal on absoluutselt viimane aeg sööma minna. Nali naljaks, aga tegelikult on väga oluline ka tunda reisil või matkal, et sa ei ole lasteaiakasvataja ega palgaline giid, vaid otsused ja tegevused reisil on jagatud kõikide liikmete vahel, vastavalt nende soovile panustada. 
  •  On respekteeriv. Vaielda võib paljude asjade üle - toidu, öömaja valiku, tegevuste, uute paikade ja reistranspordi üle, aga üksteise väärtusi ja unistusi ei tohiks kritiseerida. Kui sõber tahab tingimata proovida mõnd sinu meelest kaunis jäledat toitu või hüppata liaaniga kivisesse mägijõkke, siis las ta teeb seda. Sinul on ju omad veidrused. 
  •  Jagab sarnaseid hügeeninorme. Kõlab kuradi tobedalt, aga noh laias laastus tähendaks see seda, et kui kõik on kümnetunnisel bussisõidul higised hipid, siis haisevad nad ka ühtemoodi ning kui vesi- ja seep on kättesaadavad, siis kõik kasutavad seda. Smell together, shower alone.
  • On laia silmaringi ja tundliku kultuurimeelega. Sa ju tahaksid et su reisisemu käituks lugupidavalt kohalikega, tolereeriks kultuuridest ja religioonidest lähtuvaid erinevusi. Võiks olla huvitav ja inspireeriv vestluspartner. 
  • Võiks olla rõõmus ja helge inimene Ei pea olema südamesõber, hingesugulane ega elukaaslane. Aga võib.