Naised ja India
Viimasel ajal jälgin tähelepanelikult naistevastase vägivalla teemat India suunal. Ema ohkas ikka hea mitu aastat kergendunult kui me India asemel mujale oma reisirajad sättisime. Mis siis selle Indiaga siis on, kuidas seal siis see naiste olukord nii nadi on?
Kunagi arvasin, et moslemimaades pole naistel mingeid õigusi, kuid Indoneesias, Malaisias kogetu tõestas, et kuigi neis riikides ei näi naised peres otsustavat rolli kandmas, siis respekt naiste vastu on siiski tõeline ja õige paljudel juhtudel oli näha, kes tegelikult perekonda juhib... Võiks öelda, et salamatriarhaat on seal minu hinnangul kindlalt elujõuline ja vanematel naistel, emadel, ämmadel on peres väga tähtis roll. Budistlikes riikides ma meeste-naiste õiguste vahet üldse ei märganud. Ei osanud väga vaadata ka. Jah, mehed teenivad Laoses, Tais või Birmas enamasti rohkem raha ja see annab üleoleku tunde, aga perekond on neile väga tähtis ning halvustavat suhtumist naistesse ei olnud ilmaski näha. Vietnam-Hiina- naised on sageli ka poliitiliselt ja majanduslikult juhtivates rollides.
Ka Nepal, kus elatakse tiibeti ja hinduistlike kommete järgi, suhtub naistesse minu hinnangul pigem lugupidavalt.
Kuidas maailma ühe kõrgema majanduskasvuga riik, kus elab 353 miljonit naist, siis nii ürgaegsete kommete järgi elab? Lugesin jälle interneti läbi ja teen teile oma värskest “teadusuuringust” väikse kokkuvõtte.
 |
Pilt: trajectorypartnership.com |
Vallalised, lahutatud, lahus elavad ja lesknaised moodustavad India naiste hulgast juba 21 %. See on tõeliselt suur (ja sageli jõukas) inimrühm ja seda on võimatu äriettevõtetel ning tööstustel sh turismitööstusel ignoreerida. India ühiskond on hakanud naisi nägema täiesti uues valguses.
Seltskonnata väljas liikuvat India naist peeti veel mõnikümmend aastat tagasi sotsiaalseks anomaaliaks. Nüüd on selliseid, üle 20-aastasi, meestest eraldi elavaid naisi 73 miljonit. 73! Ja uuema rahvaloenduse kohaselt on see eriti hoogsalt, isegi 40% tõusnud just hiljuti- aastatel 2001-2011. Kõige enam on tõusnud üksikute naiste hulk vanuses 20-29 (68%) ja arvatakse, et see tuleneb eelkõige sellest, et pere loomine lükatakse edasi õpingute või tööelu tähtsustamise tõttu.
Erinevalt Hiinast, kus üle 27- aastasi vallalisi naisi kutsutakse nimetusega "Shengnu" mis tõlkes tähendab umbes midagi sellist nagu "ülejäänu", ei ole Indias sellist määratlust ning ka vabaabielus olevate naiste halvustamine on jäänud marginaalseks.
"Selliseid muudatusi mõjutab eelkõige televisioon", toob näite India telenoveldade stsenarist, "kunagi oli vallaline naine põlatud kui vanatüdruk, nüüd on teleseriaalid nagu Sex ja City teinud selle staatuse ihaldusväärseks". Sellega seoses on räägitakse tõsisemalt ka üksiolemisega seotud teemadel, nagu näiteks naiste turvalisus ning asendusemadus. Telereklaamide maailmas on hakatud tunnistama üksikute naitse ostujõudu- varem keskendusid ettevõtjad juveelibrändide pakkumisel vaid abielunaistele, nüüd kutsutakse naisi üles olulisteks tähtpäevadeks ise endale juveele ostma.
Asjaolu, et ettevõtjad seda tunnistavad on tõestuseks, et demograafiline olukord on äridele kohale jõudnud. Aga kas üksikut naist kui sotsiaalset üksust koheldakse nüüd uutlaadi respektiga? Ira Trivedi, kelle sulest on ilmunud raamat “Armunud India: Abielu ja seksuaalsus 21. sajandil” tegi reisi India maapiirkondades ja selle tulemusena järeldas, et sotsiaalne surve pole kuhugi kadunud ning naiste nügimine abieluköidikutesse on endiselt jõus. Siiski ei ole see surve kaugeltki nii tõsine kui veel kümmekond aastat tagasi. Tänapäeva naised on palju häälekamad oma valikutest avalikult rääkima.
Omamoodi irooniline on see, et kuigi pered lasevad oma tütardel ja üksikemad elada iseseisvalt, jälgib ühiskond neid hoolega. Või vähemalt võib öelda, et üksik India naine tunneb endal ühiskonna tähelepanelikku pilku. "Ideed, kuidas üks üksik naine peaks käituma ning olema, on püsinud muutumatuna," märgib dr Renu Addlakha, Dehli Naiste arendus- ja õppekeskuse asedirektor.
Ja kuigi üksikud naised on nüüd enam valmis trotsima sotsiaalseid norme, nõuab instinktiivne enesekaitse enesetsensuuri. “Näiteks on näha mõnd metroos sõitvat naist, kes on riietunud teksadesse ja topi, kuid katab end siiski salliga kui siseneb teatud kultuuriliselt konservatiivne paika, seejuures ka koduvaldustesse. Ilma enesekaitsemehhanismideta, tunnevad naised end avaliku jälgiva pilgu all haavatavalt".
Huvitaval kombel pööratakse üksikutele vabaabielus naistele märksa vähem tähelepanu kui neile, kes elavad iseseisvalt. Naine, kes tuleb näiteks meessõbraga koju kus elab ema, vend või isegi meessoost sugulane, võib vedada poolel ööl kaasa ka kamba inimesi. Seda ei peeta õigeks, kuid arvatakse, et naine on pisut mässumeelne. "Nii elades ei pea ma tegelema naabrite, sõjaväelaste, ametnike, valvurite ja teistega, kes tahaksid mind koheselt ümbritseda kaitsva ringina," räägib üks 40-tes naine Chennaist. Samas linnas elav lahutatud naine aga räägib, et ta on jätkuvalt tähelepanu all igal kellajal ja igas kohas "Pärast õhtust väljaskäiku ei luba ma oma meessoost sõpradel end koju saata, sest kardan mida arvaks valvur või naabrid," tunnistab ta. See on see, mille kohta Dr Addlakha ütleb teravnenud enesekontroll.
Isegi kui ühiskond õpib nägema üksikut India naist uues valguses, siis jõukas, self-made naine on endiselt mõistetamatu üksus. "Kuidas võib üksik naine endale lubada sama elustiili kui meie, naised tervikperekondade ja topelt-sissetulekutega - ja olla seejuures tavapäraselt õnnelik? " Selliseid küsimusi tunnetasin solvavate pilkude ning vihjete taga "ütleb 37-aastane kolumnist ja kommunikatsioonikonsultant, Rajyasree Sen. Ta ütleb, et see uus naiserolli mudel mis Indias on tekkimas- selline, kus naine elab mugavat elu, sõltumatu mehest või tema sissetulekust (mille all mõistetakse ka sponsorit) on harjumatu. “See pole pilt mida enamik inimesi suudab oma maailma sobitada. See on nagu ettekujutlus, et lesk peab alati olema kurb või vanatüdrukul on soolatüükad," naerab ta. "Uus pilt õnnelikust üksikust naisest alles hakkab tasapisi muljet avaldama".
 |
| pilt: internetist |
Tüüpiline Bollywoodi TV-seebi peredraama keerleb pulmade ümber ja käsitleb varalisi vaidlusi. Kui see on esimene pulm, siis võib naine pidada end tegijaks. Kui aga on tegemist kohtuasjaga omandiküsimustes, siis on siin juhtiv roll peaaegu alati meestel. Miks on suurem osa Indiast pidanud omandit alati meeste asjaks? Miks naised peaks olema rahul vana streedhani tavaga, mille kohaselt kaasavara ja kingitused antakse neile vaid abielu kestmise ajaks? Mõlemad küsimused - ja vastused - on omavahel tihedalt seotud, eriti kui tegemist on naise õigustega perekonna varapärimisest peale abielu lõppu.
Kuni 2005 aastani, mil Hindu pärimisseadust muudeti andes sellega ka tütardele võrdse osa esivanemate vara, nähti Indias naist kui majanduslikku probleemi, kui vastutust. Kuid ka praeguse seadusemuudatusega ei ole praktikas naistele midagi garanteeritud. Nõue varale sõltub naise staatusest - on ta abielus, vallaline, mahajäetud, abikaasa, lesk, ema. Kasvavate lahutuste arvu tingimustes on paljud linnades elavad naised otsustanud üldse mitte abielluda. Sellel on oma point, miks jagada oma perekonna vara poole riigi elanikega?
Sageli on soovitatud, et naised tuleks teha meestega võrdselt vara kaasomanikeks. Aga nagu märkis üks feminist paar aastat tagasi kui avalikustati uus naiste teemaline poliitika "Ühisel abieluvaral oleks mõtet vaid siis, kui naine toob oma osa pärandist vanematekodust kaasa abielu ajal, ühendades nii oma vara abikaasa omaga. Nii võiks paar hakata oma ühise vara kaasomanikeks". Nii India moslemitest kui kristlastest naised on võrdselt halvasti halvas seisus kui jutt käib omandiõigusest.
On tõsi, et rakendamaks naistele asjaõigust on India ühiskond veel liiga konservatiivne. Seda on tunnistanud Justice Sujata Riigikohtust kui ta ütleb: “Traditsioone ei ole lihtne muuta ega ka kaotada neid kulutuuris levinud väärtusi, mis praegu süvendavad diskrimineerimist." Just see suhtumine, on hoidnud saatanliku kaasavara teema siiani päevakorral. Kishwar väidab: “Selline kaasavara eksisteerib nende kogukondade seas, kus perekonnad ei ole võimelised kohtlema oma tütreid poegadega võrdsete pärijatena".
2005 aasta muudatusettepanek oli kahtlemata oluline. Mõte on selles, et kui 21. sajandi India naine abiellub, peab ta olema teadlik oma pärandist ja oma õigustest. Ta peab eitama levinud tõdemust, et pärast pulmi, kuulub ta mehe perekonnale. Ning kui abielu laguneb, saab ta minna täieõiguslikult minna tagasi oma vanematekoju ega ei pea elama sugulaste armust.
 |
| pilt: |
 |
| pilt: |
 |
| pilt:limitstogrowth.org |