Lugeda ja vaadata
Mängida ja puhata! Küll tahaks juba :-)
Seekord mul praktiliselt puudub ettevalmistusärevus ja isegi soov internetist infot jahtida. Klassikaline enne-puhkust-peab-kõik-asjad-jõudma-ära-teha-ja-rohkemgi-veel hullar on ka tööjuures ja lihtsalt ei taha õhtul enam internetis olla.
Samas, on hea turvaline teada, et mu reisisemu Tiiu on iga reisiga muutunud aina asjalikumaks - sel korral on ta juba varustuse ja planeerimise kunn! Ühesõnaga vanamutt võib nüüd jalad seinale panna, sest tema noored jüngid on suureks kasvanud ja võtavad planeerimistöö üle.
Võtsin ette hoopis vanamoodsad info hankimise viisid- raamatud ja filmid:
Raamatud
Alec Le Sueur „ Hotell maailma katusel“
Raamat jäi mul 2011 aastal läbiloetuna Borneo Nomadi hotelli raamaturiiulise. Eeldasin, et Kuthcing võib olla üks nendes linnadest mida eestlased Borneol kindlasti külastavad. Kuna me Tiibetisse ei lähe, siis lugemiselamus andis pigem kultuurilise meki sealse kandi tavadest ja kommetest. Eelkõige mäletan neid lõputuid elektrikatkestusi ja kohutavat külma, mida vaene belglane pidi ühes kummalises Lhasa hotellis töötades üle elama.
Kaia- Kaire Hunt „ Minu Nepaal“
Oli samuti Malaisias kaasas ja sai reisil kiiresti läbi loetud. Tassisin selle ka tagasi ning nüüd jõudis see ühe paar aastat tagasi Nepalis käinu käest minu juure jälle tagasi. Lõpetasin just selle teiskordse lugemise. Jälle väga meeldis.
Roy Stideri „Himaalaja jutud“
Hetkel mu lemmik sellest valikust. Sriderit kinkinud sõpradele, aga endale ei jõudnudki osta. Just selle Roy Strideri raamatu mõlemad trükid on läbi müüdud ja nagu selgub, on see siiani ka hitt raamatukogudes. Ühe ma äärelinna raamatukogust sain ning äsja lõpetasin.
Huvitav, et Hunt ja Srider on olnud samas piirkorras ühel ajal (2007-2008) ometi on raamatud mõnusalt erinevad. Strider esindab mehelikumat vaadet, siit saab aimu Nepali poliitilisest olukorrast, ajaloost ning lood on hulga seikluslikumad. Hunt seevastu, esindab naisränduri vaatepunkti - tema lugu on keskendunud väikses külas toimuvale, vaatleb kohalikke ning annab eelkõige inimtüüpide kaudu edasi Nepali olustiku.
Strider rändab nii Nepalis, Tiibetis Sikkimis; mees alustab oma reisi India lõunarannikult Keralast ning jõuab Dalai-laama õpilasena seikluste lõpuks Dharamsalasse. Tema lood kogu Himaalaja piirkonnast annavad ülevaate mis sealkandis toimub, kuidas on sõjad ning okupeerimised mõjutanud Himaalaja rahvaid. Strideri vankumatu toetus tiibetlastele ning tema julgus maailma muuta ning isegi eluga riskida (raamatu kõige lennukamad peatükid on just Tiibetist põgenemisest) ning ta seikluslikud lood meeldisid mulle enam kui Hundi olustiku lood Nepali lastekodust.
Igatahes on see hea näide sellest, et ühest ja samast riigist võib tänu erinevates kohtades elamisele ning erinevate inimestega suhtlemisel tulla tagasi kaunis erinevate muljetega. Logiš!
Tänu Striderile on mul igatahes juba silme ees need kohad Himaalajas kuhu tahaks veel edaspidi minna, kohe päris kindlasti! Sellel reisil me paraku jõuame heal juhul 4-5 põhilisest Nepali turismimarsruudist näha parimal juhul kolme.
Jon Krakaueri „Hõredasse õhku“
Krakaueri raamatu jõudmine minuni võttis kaua aega. Ehk mäletate, et enne igat reisi olen sattunud vaatama mõnd nn reisifilmi millest ka blogis juttu teen. Mõned filmid on olnud elamused, mis mõjutavad siiani. Näiteks Into the Wild Alaskas kadunuks jäänud enesekindlast noormehest sattus mu ette enne Laose-Vietnami reisi. Raamatut ma pole lugenud, kuid mäletan üht Krister Kivi arvustust sama autori teose “Hõredasse õhku” ehk "Into thin Air" kohta umbes 4-5 aastat tagasi Ekspressi Kohvri lisas. Kohe teadsin, et tahan seda lugeda! Toona selgus, et raamatu mõlemad trükid on ammu läbi müüdud, ning et mulle meeldib enam heasse emakeelde tõlgitud (väärt)kirjandust lugeda kui suvalisi inglise keelseid pehmekaanelisi kiirelt läbi vuristada,siis jäi inglise keelne paperpack ostmata. Mitte et Krakauer nüüd miski väärtkirjandus oleks...
Olen Krakauerit vanaraamatupoodidest ikka otsinud, aga nüüd aitas hädast välja veebioksion. Sellest saab selle reisi magustoit-raamat ning ta tuleb minuga Nepali kaasa.
Nikolai Roerich „Altai-Himaalaja“
Nikolai Roerich, vene maalikunstnikust papi, kes läks möödunud sajandi alguses Tiibetisse ekspeditsioonile ja jäigi sinna elama. Eesti keeles on seni ilmunud vaid reisikirjad "Altai-Himaalaja" ja "Aasia süda" 1990. a. sarjas "Maailm ja mõnda". See sari on peaaegu igal eestlasel raamatriiulis olemas, lähen tuulutan vanemate riiulites, aga kahtlane kas jõuan enne minekut lugeda.
Jim Corbett „Inimese sööjad“
Selle Jim Corbetti 1985 aastal taas “Maaim ja mõnda" sarjas ilmunud raamatu tegevus toimub Põhja- Indias. Tean kindlasti, et see raamat on mu vanemate raamaturiiulis, kuid karta on, et enne reisi jälle lugeda ei jõua. Ühest foorumist leidsin sellise kokkuvõtte: ”Raamat räägib autori tegutsemisest 1920-1930 aastatel Indias inimsööjate leopardide ja tiigrite küttimisel. Palju õpetlikku, millest igaühel vast midagi kõrva taha panna. Tegu siis ikka tõsiste vastastega. Näiteks leopard, kes oma tegutsemise aja jooksul surmas 800! inimest. Kuigi India valitsus pani välja preemiaid, ei olnud selle leopardi küttimine jahimeeste hulgas eriti populaarne, sest... leopard pistis pintslisse ka järjestikku neli teda tabama tulnud jahimeest. Kuidas Jim Corbett temast jagu sai, sellest üks osa raamatust räägibki”. Kuna me Lõuna-Nepaalis paiknevasse Chitwani rahvusparki ilmselt (?) ei jõua, siis see praegu võibolla ka väga asjakohane lektüür ei ole ja nagu ma aru saan, siis tiigrite nägemine sealkandis on pragusel ajal pigem erandlik, küll aga elavad seal turistegi ründavad tigedad ninasarvikud ja neid on täiesti võimalik näha. Vähemalt Kaia-Kaire Hundi raamatus on sellest džunglis käigust koguni lugu.
Maurice Herzog „Annapurna. Esimene kaheksatuhandeline“
1980 a väljaantud raamat Kaplinski tõlkes. Samuti tõenäoliselt paljude korralike Nõukogude inimeste raamaturiiulites tolmukihi all. Kahjuks mul seda pole, aga tundub väga huvitav, kes tahab võib mulle selle kinkida! Võtan kindlasti lugemisplaani.
1950. aastal eksles tolles orus Prantsuse ekspeditsioon Maurice Herzogi juhtimisel. Hambad ristis alistati lõpuks Annapurna, esimene kaheksatuhandeline. Väidetavalt kuulub see reisikiri kindlalt alpinismikirjanduse kuldvarasse. Igatahes pidi olema tegemist kaunis sünge raamatuga. Eelkõige masendava lõpu tõttu - pikk ja piinarikas taandumine läbi mussooni Indiasse, külmavõetud gangreenihaigete sõrmede ja varvaste amputeerimine rongi tamburis.
Strider rändab nii Nepalis, Tiibetis Sikkimis; mees alustab oma reisi India lõunarannikult Keralast ning jõuab Dalai-laama õpilasena seikluste lõpuks Dharamsalasse. Tema lood kogu Himaalaja piirkonnast annavad ülevaate mis sealkandis toimub, kuidas on sõjad ning okupeerimised mõjutanud Himaalaja rahvaid. Strideri vankumatu toetus tiibetlastele ning tema julgus maailma muuta ning isegi eluga riskida (raamatu kõige lennukamad peatükid on just Tiibetist põgenemisest) ning ta seikluslikud lood meeldisid mulle enam kui Hundi olustiku lood Nepali lastekodust.
Igatahes on see hea näide sellest, et ühest ja samast riigist võib tänu erinevates kohtades elamisele ning erinevate inimestega suhtlemisel tulla tagasi kaunis erinevate muljetega. Logiš!
Tänu Striderile on mul igatahes juba silme ees need kohad Himaalajas kuhu tahaks veel edaspidi minna, kohe päris kindlasti! Sellel reisil me paraku jõuame heal juhul 4-5 põhilisest Nepali turismimarsruudist näha parimal juhul kolme.
Jon Krakaueri „Hõredasse õhku“
Krakaueri raamatu jõudmine minuni võttis kaua aega. Ehk mäletate, et enne igat reisi olen sattunud vaatama mõnd nn reisifilmi millest ka blogis juttu teen. Mõned filmid on olnud elamused, mis mõjutavad siiani. Näiteks Into the Wild Alaskas kadunuks jäänud enesekindlast noormehest sattus mu ette enne Laose-Vietnami reisi. Raamatut ma pole lugenud, kuid mäletan üht Krister Kivi arvustust sama autori teose “Hõredasse õhku” ehk "Into thin Air" kohta umbes 4-5 aastat tagasi Ekspressi Kohvri lisas. Kohe teadsin, et tahan seda lugeda! Toona selgus, et raamatu mõlemad trükid on ammu läbi müüdud, ning et mulle meeldib enam heasse emakeelde tõlgitud (väärt)kirjandust lugeda kui suvalisi inglise keelseid pehmekaanelisi kiirelt läbi vuristada,siis jäi inglise keelne paperpack ostmata. Mitte et Krakauer nüüd miski väärtkirjandus oleks...
Olen Krakauerit vanaraamatupoodidest ikka otsinud, aga nüüd aitas hädast välja veebioksion. Sellest saab selle reisi magustoit-raamat ning ta tuleb minuga Nepali kaasa.
Nikolai Roerich „Altai-Himaalaja“
Nikolai Roerich, vene maalikunstnikust papi, kes läks möödunud sajandi alguses Tiibetisse ekspeditsioonile ja jäigi sinna elama. Eesti keeles on seni ilmunud vaid reisikirjad "Altai-Himaalaja" ja "Aasia süda" 1990. a. sarjas "Maailm ja mõnda". See sari on peaaegu igal eestlasel raamatriiulis olemas, lähen tuulutan vanemate riiulites, aga kahtlane kas jõuan enne minekut lugeda.
Selle Jim Corbetti 1985 aastal taas “Maaim ja mõnda" sarjas ilmunud raamatu tegevus toimub Põhja- Indias. Tean kindlasti, et see raamat on mu vanemate raamaturiiulis, kuid karta on, et enne reisi jälle lugeda ei jõua. Ühest foorumist leidsin sellise kokkuvõtte: ”Raamat räägib autori tegutsemisest 1920-1930 aastatel Indias inimsööjate leopardide ja tiigrite küttimisel. Palju õpetlikku, millest igaühel vast midagi kõrva taha panna. Tegu siis ikka tõsiste vastastega. Näiteks leopard, kes oma tegutsemise aja jooksul surmas 800! inimest. Kuigi India valitsus pani välja preemiaid, ei olnud selle leopardi küttimine jahimeeste hulgas eriti populaarne, sest... leopard pistis pintslisse ka järjestikku neli teda tabama tulnud jahimeest. Kuidas Jim Corbett temast jagu sai, sellest üks osa raamatust räägibki”. Kuna me Lõuna-Nepaalis paiknevasse Chitwani rahvusparki ilmselt (?) ei jõua, siis see praegu võibolla ka väga asjakohane lektüür ei ole ja nagu ma aru saan, siis tiigrite nägemine sealkandis on pragusel ajal pigem erandlik, küll aga elavad seal turistegi ründavad tigedad ninasarvikud ja neid on täiesti võimalik näha. Vähemalt Kaia-Kaire Hundi raamatus on sellest džunglis käigust koguni lugu.
Maurice Herzog „Annapurna. Esimene kaheksatuhandeline“
1980 a väljaantud raamat Kaplinski tõlkes. Samuti tõenäoliselt paljude korralike Nõukogude inimeste raamaturiiulites tolmukihi all. Kahjuks mul seda pole, aga tundub väga huvitav, kes tahab võib mulle selle kinkida! Võtan kindlasti lugemisplaani.
1950. aastal eksles tolles orus Prantsuse ekspeditsioon Maurice Herzogi juhtimisel. Hambad ristis alistati lõpuks Annapurna, esimene kaheksatuhandeline. Väidetavalt kuulub see reisikiri kindlalt alpinismikirjanduse kuldvarasse. Igatahes pidi olema tegemist kaunis sünge raamatuga. Eelkõige masendava lõpu tõttu - pikk ja piinarikas taandumine läbi mussooni Indiasse, külmavõetud gangreenihaigete sõrmede ja varvaste amputeerimine rongi tamburis.
Kokkuvõte
Kuna elektriga on Nepalis pealinnast ning turismipiirkondadest väljaspool kuuldavasti suht nirud lood ja mägedes wifit jmt segavat ajaviitmiskraami pole, siis kindlasti kuuluvad head raamatud ühe ränduri seljakotti, ükskõik kui raske see ka poleks - kaasa tuleb võtta hädavajaliku kõrval ka asju mida sa suudad maha jätta. Ma tarin tavaliselt 3-4 raamatut ning kui suudan, siis pooled jätan peale lugemist maha.
Ka seekord on mul 2-3 rmt kaasavõtmiseks valmis vaadatud…
Filmid
Selgub, et keegi on Krakaueri filmi "Into thin Air" (1998) ka tervikuna youtube üles pannud, vaatan ükskord kindlasti, enne lugemist väga ei tahagi.
Sama on ka “Dreaming Lhasa” filmiga, mis 2005 aastal edukalt erinevatelt filmifestivalidel auhindu noppinud- filmis on unikaalsed kaadrid 90-ndatest ning mis on üks väheseid Tiibetlaste poolt filmitud filme oma riigist ning põgenike kogukonnast Põhja-Indias.
Lisaks peaks noor tiibetihuviline vaatama ka Scorsese (1997) filmi “Kundun”. Küllap olete seda eepilist filmi praeguse Dalai-laama lapsepõlvest ning kujunemisaastatest juba näinud. Ikkagi Scorsese ja ikkagi Dalai-laama.
Samal aastal Scorsese filmiga lõi laineid kauni noore Brad Pitiga peaosas “Seven Years in Tibet” (1997) Taas lugu 14.Dalai-laama lapsepõlvest ning Hiinlaste okupatsioonist.
Põgusalt on Mount Everesti baaslaagrist juttu ka Rob Reineri filmis “The Bucket list” (2007) mis meil linastus nime all “Viimaste soovide nimekiri”. Jack Nicholson ja Morgan Freeman teevad filmis tiiru peale kohtadel kuhu nad enne surma sooviksid minna muu hulgas ka jõuavad ka Everesti baaslaagrisse.
Käesoleva aasta septembris linastub film "Everest", mis põhineb sellel samal Krakaueri romaanil: Into thin Airi. Lavastab üks noor mitte eriti tuntud islandlane, kuid staare on kamaluga: Jake Gyllenhaal, Keira Knightley, Robin Wright jt
98 aastal juba samanimeline film teinud režissöör põhjendas seda nii "Ten million people have read that book, so we had to address the issue. And I think it strengthened the film.”
Küllap on filme ja raamatuid veel. Näiteks alpinismihuviliste veebisait on kõik mägironimise teemalised raamatud kokku korjanud ja filme on ka kindlasti rohkem kui mulle meenus.
Kui teate veel midagi andke kommentaarides või isiklikult märku! Ootan.
Ja lõpetuseks kuulame mis David Bowiel selle kõige peale öelda on