"India algajatele"

Alustame sellest, et miks Nepal?

Pilt: http://globaltraveltorusim.blogspot

Lugemise taustaks pane käima imeilus lugu  Peter Sarstedt – Don't Go to India

Kui me neid pikki reise ida suunas tegema hakkasime, siis päris alguses oli mõttes, et võiks näha võimalikult paljusid Kagu-Aasia riike, ja et kogu seda värvikirevust endasse ahmida tähendas 4-6 nädala jooksul kahest riigist läbi kablutamist. 

Kahe aastaga sai selgeks, et kogu elukirevuse palett on küll erutav ning laiendab tohtult silmaringi, kuid on liiga intensiivne.

Teine level tõi arusaamise 4-6 nädalaga jõuab ühte riiki. Ning kolmas level Indoneesia näol andis aimu sellest, et kui riik on pindalalt niivõrd suur ning mööda piki ekvaatorit välja venitatud, siis võib see tähendada, et iga saare külastamine võib nii looduslikult kui kultuuriliselt tähendada täiesti uude maailma sattumist. Et riigi avastamiseks kulub aastaid.

Ühtlasi arutasime omakeskis, et “vau-efekti” kogeme aina vähem ja tõsi, sellest võib ka pisut puudust tunda. Katriniga sai eelviimasel Indoneesiareisil ka arutatud, et India võiks see ju olla- see on ikkagi nii teistmoodi.

Vahepeal sattusin aga korraks Indiasse ning sain aru, milline India mulle näiteks ei istu, ühtlasi pidin sellest kogemusest lähtuvalt ka jahutama Katrini entusiasmi, et Inda oleks meile midagi täiesti jahmatamapanevat. Jah, kui sa tuled turvalisest Euroopast ja satud esmakordselt Aasia riikidesse, näiteks Indiasse, võib see küll sinus tekitada kas vaimustust või vihkamist (kas teile ei tundu, et inimesed valdavalt jagavad selliseid emotsioone selle riigi kohta?) kuid pärast 7 aastat Kagu-Aasias backpackerdamist?!
Ühesõnaga- India on korraga hirmutav ja ahvatlev, alustame siiski tema leebemast naabrist.

Aga mine tea, ehk võtan oma sõnad tagasi, sest meie uus reis võiks ju ka kanda alapealkirja “India algajatele”. Hakkasime siis oma vana hea D3-trioga juubelireisi (ikkagi 5a esimesest ühisest reisist) mõtteid mõlgutama. Mis riiki, mis mandril, mis stiili ja millal?

Ühe hilissuvise kohtumise raames sai selgeks, et Tiiut India üldse ei eruta, kõik need toidud ja...tema vaataks pigem Lõuna-Ameerika poole (mis on minu pingereas kõige viimasel kohal) ning kuidagi jõudsime me, minu suureks rõõmuks, siis järeldusele, et ehk on Nepal see mitte-india, kuid piisavalt põnev uus riik mis meile sobiks:

• ta on täiesti erinev Kagu-Aasiast 
• ta on looduse ning kliima poolest varasemast nii erinev (ka Indiast) - ikkagi mäed 
• seal ei ole niipalju rahvamasse, trügimist ja räppa kui Indias 
• see pole massiturismi maa ning sinna ei lähe naljalt 50+ vanuses tüübid korralist suve- või perepuhkust veetma 
• on suur tõenäosus keset võimsat loodust ning mägesid end hetkeks lootusetult tühisena tunda. Äärimiselt vajalik tunne, lääne-maailma mugavustest tulnule eelkõige vaimse tervise aspektist.

Igatahes oli tore, et Nepal tekkis võimalike riikide nimekirjas esimese kolme hulka. 

Ja Tiiust sai muide paar-kolm nädalat hiljem vaat, et kõige suurem Nepali fänn.

P.S Postituse lõpuks tahaks ma ära lahendada selle grammatilise dilemma mis mu peas: jubedalt tahaks kirjutada Nepal kahe “a”ga just nii nagu see päriselt kõlab. Kuid kahjuks väidab ÕS, et just nagu Argentina kirjutatakse ühe “i”ga, siis kirjutatakse ka Nepaal ühe "a"ga. Siiski, tahan ma juba ette vabandada nende grammatiliselt tundlike inimest ees, kes ei talu kirjavigu. Täiesti võimalik, et hakkate tekstis ikka nägema eestipärast Nepaali.

Ja veel: Selle blogi pidajal puudub vähimgi kirjanduslik ambitsioon - olen oma mõtteid teinud mitteleitavaks otsingumootorieis (va toredad viitajad) ega mujal. Sihtgrupp on ikkagi mu pere, sõbrad jt reisisellid kes kasvõi mõttes rändavad läbi blogosfääri ja unistuste.

Sestap, kes blogisse tekkivat praktilist infot (hotellid, transpordiodüsseia, hinnad jmt) või kirjavigu ei kannata, peavad kahjuks silmad kinni panema! Ei ole midagi teha!

 Peter Sarstedt – Don't Go to India